When all is said and done

Järjekordne poolhooaeg on minu meelest igati edukalt möödas. Joon alla, aga joone otsas on nool, mis ultimatiivselt edasi suunab. Ma ei tea, kui süstemaatiline ma olla suudan, või kui oluline see mulle ongi, aga märksõna või kaks suudan ehk siiski välja noppida.

Jaanuaris algas uus treeningtsükkel Kaido targal juhendamisel, eesmärgiga kevadine maraton soodsate olude korral rekordiks joosta. Paju jooks jaanuari lõpus, 7,2 km ajaga 36:54, keskmine 5:08/km. Lauri tegi targalt tempot ja vedas, minu asi oli kannul püsida, vaheaegu öelda ja tempot reguleerida. Imeline koostöö.
Treeningplaani tekkis igasuguseid vahvaid asju: tempomuutustega jooks, igasugused huvitavad minutifartlekid, erineva pikkusega tempokrossid - no kõik meeldis ja kõik tegin ära. Päriselt kõik muidugi lust ja lillepidu ei olnud, aga märkimisväärseid tagasilööke ka mitte.

Aprillis maratonieelne testjooks Parkmetsas, 7 km ajaga 33:12, keskmine 4:50/km. Kaido ja Eliise olid raja ääres, ergutas muidugi ainult Kaido, ja oli minuga päris rahul, julgen ma öelda. Noh, ise olin ju ka. Ega ma sellist püsivat tempot varem nii pikalt näinud olnudki, või uskunud, et nii ka saab.

Kevadine maraton meie lustilise maratonituristide seltskonna jaoks toimus sel aastal Hamburgis, sest Tarmo on nii soodsalt seal kohal ja Mari tahtis kunagist kodulinna taas näha. Tehtud-mõeldud. Logistika logiseb meil endiselt ja Eesti esilogistik Riho, kes ka justkui oleks pidanud maratonile tulema, seda siiski ei teinud, ise pidime hakkama saama. Laevaga Rootsi, sealt autoga edasi. Tarmo ja Kerli võtsid meid lahkesti vastu ja tõesti oli hästi tore. Hamburgi maraton ise pakkus absoluutselt kõike... mida ühelt maratonilt väga ei ootagi. Mõni minut enne starti hakkas sadama külma vihma, see läks sujuvalt üle raheks. 2. kilomeetril olid tossud juba armsalt märjad. Õnneks lakkas sadu, päike tuli välja, siis läks päike pilve taha ja välja tuli tuul. Ja sellist tsüklit sai kogeda kohe mitu korda. Marikaga jooksime koos. Minul oli eesmärk joosta kiiremini kui eelmisel sügisel Tartus (napilt alla 4 tunni), õnnestumise korral mõtlesin, et aeg 3 tundi 50 minutit midagi oleks ju vahva. Marika tuli rajale, et jooksu nautida ja minuga koos kulgeda. Nii 5. km juures saime Tarmo kätte, kuidagi väsinud tundus teine, aga liikus vapralt edasi. Kusagil poolmaratoni märgi juures läks korraks raskeks, oli tuul ja tunnelid, täiesti igasuguste süümepiinadeta sättisin end mõne laiemaõlgse mehe taha jooksma, et oleks natukenegi lihtsam läbi tuule minna. Üritus ise muidugi nii suur, et üksi ei ole ühelgi hetkel, ei rajal, ega ses osas, mis melu raja kõrval käib. Oli igavesti lahe. Tegelikult raske eriti kaua ei kestnudki, tekkis uus minemine ja mis seal võõras linnas ikka muud teha ongi, kui joosta sinna tagasi, kust alustasid. Ma ei pannud tähelegi, kus Marika minust maha jäi, vast 10 kilti enne lõppu. Minu tempo püsis enam-vähem ühtlane, joosta oli tore, täitsa siiralt, kusjuures. Viimastel kilomeetritel oli veel jaksu tempotki tõsta ja nii see finiš kätte jõudiski, aega oli kulunud uskumatud 3 tundi 48 minutit ja 57 sekundit, keskmine 5:23/km. Esimsese telefonikõne tegin... Kaidole, rõõmustasime koos, kohe väga. Kaido, aus poiss, tunnistas, et ei osanud sellist aega isegi mitte ennustada, lootmisest rääkimata. Siis juba tuli Marika; Kaic ja Hanno leidsid meid maratonialalt ja hakkasime Tarmot ootama, kes tuli finišisse imelise 5 minutit alla 4 tunniga.

Tarmo ei olnud veel tulnud :) 

Maratoonarid ja taustajõud

Aga et elu oleks huvitav, siis sõime kohalikus Block House'is kõhu täis ja hakkasime autoga läbi Saksa, Poola, Leedu ja Läti kodu poole uhama, kohe selsamal õhtul. Leppisime Kaiciga kokku, et sõidame 4 tunni kaupa, mina alustasin ja Kaic keris end tagaistmele magama. Peatusime tankimiseks ja rooli käest-kätte andmiseks. Ja ilma igasuguse kahtluseta on Marika võimalikest parim co-driver. Miski 23 tundi ja Tartus me olimegi. Poetasime Kaici Tallinnasse suunduvale rongile ja lubasime pühalikult, et ei lausu sõnagi sellest, kui krapsakalt ta liikus ;)

Minule maratonid meeldivad - pärast saab jumala rahus ja pikalt puhata, ei miskeid süümepiinu või ettekäändeid trenni vahelejätmiseks. Aga kuna Kaido siiski teab, mis maraton on, siis väga pikalt ta seda muidugi ei usu. Nii et jooksuseelik kurjaks ja trenni:

Oli omajagu meeleolukas seelikujooks.

Väga vahet ei teegi, kus parasjagu olla, mis tähendab, et lähetusel Viinis ei saanud ma vahepeal isegi aru, kas ma teen trenni või pilte. Või noh, kliima oli siiski oluliselt parem kui see, mida kodus samal ajal pakuti:

Mai lõpupoole Õhtujooksu II etapp stardiga Postimaja juurest. 7,4 km, aeg 35:14, keskmine 4:46/km. Ülearuse kergusega kiidelda ei saa, aga Kaido oli rahul, mis mul siis peaks nuriseda olema. 

Järgmiseks juuni alguses 4. Kekkoneni jooks. Sel aastal Otepää jooksutuuri ei korraldatud, aga Kekkonen ikka oli. No kus mul siis pääsu, ikka kohale ja starti - tohutult armastan ju maastikku ja mägesid, teadagi. Oli raske nagu varasemast meeles, ja tore, nagu varasemast meeles. Muud ei tahtnudki kui eelmise aasta tulemust üle joosta, õnnestus ka: 15km ajaga 1 tund 24m ja 16 sek, keskmine 5:37/km. Harimäe TPs olid Guido ja Kristi, ikka eriti lahe on, kui juba eemalt just sind ja nimepidi ergitatakse. Juba varasemalt olime kokku leppinud, et topsis on 2 lonksu õlut - no mina tean, et see sel hetkel aitab. Viimasel tõusul Kääriku spordibaasi ette seisis Margit fotokaga ja hõikas: "Maia, hakka nüüd jooksma, ma teen pilti!" No peab meeldima. Aga et jooks ikka eriti tore oleks, siis minu tulemus andis vanuseklassi 3. koha, naiskondlik esikoht oli meie oma nagunii. Pagan, minule meeldib elada, just nii ja just sellistest inimestest ümbritsetult!

Nädal hiljem Laulasmaa Ultra. 5. ja selleks korraks viimane kord.

- Selged pildid, juba enne starti.

Kuidagi see 5. kord mõjus... tehtuna, juba mõnda aega oli tunne, et seda on nüüd tehtud küll, on aeg muid väljundeid leida. Kuidagi klaar oli see mu peas, et ongi viimane kord. Ja kui siis paar päeva enne üritust üks sõber küsis talle omase muigega suunurgas, et "Maia, miks sa seda teed?", siis ma sain aru, et mul ei ole sellele küsimusele enam vastust. Varasemalt olin ma sellele miks-küsimusele suutnud vastata kui mitte teistele, siis vähemalt enda jaoks oli mul alati vastus olemas. Ja sel korral... enam ei olnud. Kahju ka ei olnud, arusaam vaid, et üks etapp saabki läbi. 

Puhas dokumentalistika, juba teel Laulasmaale.

- Kosmosemuttide ja (koer)Liblikate Liit

Naiskonnana väljas, nagu juba mitu aastat. Sedapuhku siis ainukese naiskonnana, nii et esikoha kaitsmiseks eriti midagi teha ei olnudki vaja. Ainult et traditsioonilisi Liblikaid ei olnud rajal, Heleen oli nii imearmas ja nii beebiootel ja Keila Joa TPs, Pille korraldas ja asjatas. Rajal oli Anu ja koer, sellest siis koerliblikas :)

Rada ise oli võrreldes eelnevate aastatega päris korraliku muudatuse läbi teinud. Enne Keila Joa silda tegi rada jõnksu paremale, läks mõisa ja joani välja. ronis mööda treppe üles ja alla muidugi ka. Sealt edasi nagu ikka, Türisalu TPs võeti meid vastu juubeldades nagu ikka. Nii tore mu meelest. Üle maanteepiirete, pangast alla ja üles, sama teed tagasi Meremõisast edasi, ja seda juppi oli seal napp 3 kilti, natuke mööda teed ja siis... noh, et igav ei oleks, siis ikka tõusust üles vaatetorni juurde, ja pärast alla ka. Aga mina eelistasin raudselt seda ronimist varasemale Helikülla viinud "motivatsioonisirgele".

- Ma tõesti ei tea, mis sel 2. ringil viga on

Algus

Esimene, nagu ikka, rajaga tutvumiseks.

Just nii ilus oligi.

Kosk mühas nii valjult, et mattis teiselt kaldalt kostuva muusika pea täielikult.

Vale tossuvalik ei pruugi tähendada võistluse lõppu, kui piisavalt vara jaole saad ja kannatab veel tossu vahetada. Siin on iga kogemus kuldaväärt.

Teine, nagu ikka, kõige raskem. Ma tõesti ei mõista, mis sel 2. ringi häda on, et tema nii raske on. 3. ring oli vaikne ja 4. rääkimise ring. 5. ring jäi kõige pimedamasse aega:

Kell on umbes pool 1 pühapäeva hommikul.

6. oli selge, et jääb viimaseks, seega oli peaasjalikult pildistamise ring.

Juba sellepärast maksab Laulasmaale minna, et selline päikesetõus nägemata ei jääks.

Et meeles püsiks: siit, vasakult poolt, tuli üles ronida, järjekindlalt.

- Ma ei ole sellest lastekodust

Kell oli umbes veerand 8 pühapäeva hommikul, kui 6. ringi läbi ja 126,6 kilomeetrit täis sai. Jooksime üle ajavõtumati ja võtsime kiibid küljest. Me mõlemad teadsime, et jalad oleksid veel joosta-liikuda kannatanud, vaim samamoodi. Aga "miks"-küsimus oli endiselt vastuseta. Nii vaim kui füüsis olid veel enam-vähem okei, aga ma teadsin eelmistest kordadest, mis juhtuma hakkab. Ma teadsin, kuidas keha hakkab logisema ja lagunema, mis juhtub jalgadega ja kuidas vaim murduma kipub, silmisse tekib veidi hullumeelne pilk - "Ultra nägu on juba ees", ütles Heleen selle kohta :) Ja ma sain aru, et ma ei taha seda kogeda. Ma teadsin, et suudan veel, aga mis vahet seal on, kas protokollis on 126 või 147 kilomeetrit või veel mingi muu number.

Viimast tõusu kiirkõnnil võttes tundsin ma, et ei taha seda tunnet, mis mind valdas seda tõusu vaadates. Mulle meenus oma esimeselt Ultrakogemuselt tiimi "Usume Viljarit" üks liige, tema ilme, kui ta lõpetas oma viimast ringi ja ma teadsin, et ma ei taha seda. Ma lihtsalt ei ole sellest lastekodust, ärge pange pahaks :)

TomU tuli rajal vastu, läks vist oma 7. ringile, kui ütlesin talle, et mott on kadunud. Tema soovitas sõbralikult, et tehke paar ringi, äkki leiate rajalt üles. No tegime selle 6. ringi - ja sel rajal küll minu motivatsiooni ei olnud. Ju on kusagil mujal.

Selline lõpp sel lool

Kes arvab, et kehvasti kukkus välja, võib ise iga kell paremini teha.

- "Quoth the Raven: "Nevermore". (E. A. Poe)

 Ma ütlen, et Laulasmaaga on selleks korraks ühel pool. Minul ei jäänud sellele rajale maha mitte midagi. Sõitsime kohe hommikul tagasi, ema-isa juures magasin esimesed 3 tundi ja ärgates adusin taas: ma ei taha sellist tunnet, nagu just sel hetkel oli, see lihtsalt ei ole seda väärt, just praegu ja just minu elus. Ma tahan nüüd teha natukene teistsuguseid asju, ja ikka enda rõõmuks.

Aga mina ei ole kaaren Edgar Allan Poe poeemist, ma ei ütle, et ma sinna enam mitte iialgi ei lähe. Alustuseks olen ma lubanud ühele väga ja väga heale sõbrale, et olen iga kell valmis selle raja koos temaga läbi matkama. Teisele tuttavale olen öelnud, et koos temaga tulen taas, lihtsalt toeks ühe ringi. Tegelikult olen ma sellele mõelnud päris palju, et kuidas ma seda teeksin, kui tahaksin, taas...

Kui ma uuesti suudan vastata sellele miks-küsimusele, kui ma ise seda vastust taas usun, siis võib juhtuda küll, et ühel ilusal ööpäeval rändan ma taas Laulasmaal, tõusudest üles ja alla. Ja ikka arvan ma, et selliseid asju üksi ei tehta.

Aga praegu, all is said and done.

PS. Teie toetus, head soovid ja mõtted aitavad enam, kui te ise ilmselt teate. Sõbrad, mina tänan, taas ja südamest.

PPS. Kaido, sa oled lihtsalt parim treener ja vapustavalt hea sõber!

PPPS. Kunagi pole nii, et midagi kasulikku asjast ei sünni. Mina sain näiteks pakkumise: "Oookei. Järgmine kord trehvama juhtume, teen ettekande "Kaasaegsed transpordiviisid - mis ja miks?"" - No püüdke seda üle trumbata, eksole ;)

Järjekordne avantüür, ehk Räägi inimesega vol2, Esimene osa

Esmaspäeva hilisõhtu on käes, kirivöö-klubi on mööda ja vöö alguse saanud. Heleni abiga kerisime lõngad kuni Kata pusis miskeid aasasid sõlmida. Vöökirjaks sai Jaani kihelkonna vöö, peaasjalikult laiuse ja kirja ilu ning omapära tõttu. Mulle näib vööraamatut lapates, et tumedal põhjal kirjad on pigem erand kui reegel. Ja muidugi minu armsad kaheksakannad. Ma ei ole teab-mis ebausklik, aga mullegi näib, et kaheksakandades on vägi sees. ERMis on vööst selline info:

Anne juures sai vöö käärimine alguse, samal õhtul kodus oli seis selline:

Ja ma pean ütlema, et see on täitsa tore töö. Aga siis sai punane lõng otsa, sest teine kera oli end salapäraselt ära peitnud. Jätkasin täna, aga sellestki ei olnud abi, sest sedapuhku sai otsa linane lõng, ka punast jääb kahe ringi jagu puudu. Aga peaaegu-et-üles-kääritud vöö on praegu selline:

Ma pean tunnistama, et ega ma päris täpselt ei tea, kuidas sellest lõngarallist vöö saab, sest õige töö, kudumine, seisab ju alles ees. Aga ma tean, et Kata teab :)

Ka kudumine võib olla spectator sport, ehk kudumine pulsikellaga, aka chearleaderid ei ole üksnes ülikoolikorvpalli teema. Rubriigist: räägi inimesega

Minu pojuke lõpetas täna lasteaia. Täiesti ainukesena oma rühmast, kooli. See oli meie vana vahva lasteaed, ma tõepoolest tabasin kunagi aastate eest poistele lasteaeda valides ikka märklehe keskele. Seda, kui armas see kogemus oli, võibki rääkima jääda. Sestap ei tee algustki mitte. Aga õpetajaid tänada tahtsin ma küll. Millegagi, mis oleks suhteliselt hõlbus, ja samas omalaadne. Tehtud-mõeldud, koon mõned Haapsalu rätid, ikka sellised, et pits oleks kohe küljes. Haapsalu rätiraamatust.
Samblaroheline kuusekirjaga rätt Mairele:

Veinipunane südamekirjaga rätt Ainole:

Vahepeal üks valge, Reesilt tellitud lõngast, Langevate kroonlehtede kirjaga rätt, see sai juhataja Siljale:

Need rätid said valmis juba mõne aja eest, aga koerast üle saamine on kukepea, koera sabaga on hoopis teine asi. Siin tulid mängu cheerleaderid, need maailma parimad. Anne tõi raami, Kata korraldusel ja Kata koju, Helle toetas moraalselt ja nii me salle venitama hakkasimegi. Sellest, kuidas see käis, kirjutab Kata ise oluliselt paremini, kui mina eales suudaksin. Oli meeleolukas.
Aga üks lõngakera, see kõige ilusam sügav meresinine, oli veel alles. Üks õpetaja, see kõige toredam, oli veel sallita. Ja üks muster, see kõige ilusam, ei olnud veel end ilmutanud. Lootus püsis, sest Saara kirjastus pidi kevadetuuris ilmutama Siiri rätiraamatu, selle:
mustrilehtedega. Raamat ilmus, Katalt sain tõlkijaeksemplari laenuks ja otse loomulikult oli see päris õige muster seal sees olemas. Ega's muud kui vardad kurjaks ja kuduma. Seda kõige nupulisemat rätti - nooh, seda ta tegelikult ei olnud, seal oli napp 2434 nuppu, silmuseid kokku 106049. Et kuidas ma seda nii täpselt tean? Vat sellepärast, et seda rätti kudusin ma "pulsikellaga", ehk Kata loodud tabeli toel, mis rida realt ütles, palju on kootud, palju veel kududa. Esiti ei olnud sellest lugugi. Aga siis oli mul vaja nädalat konverentsile sõita. Rätt jäi koju. Tagasijõudes oli kududa veel... omajagu, oma 45000 silmust, ja aega nii kümmekond päeva kokku, aga rätt tahab venitamist ka. Siin tuli mängu väikesearvuline, ent seda entusiastlikum publik, tsiteerin vaid mõnda Skype-vestlust:
                                   Kata: Maia, kuidas salliga on?
[22.05.2017 8:36:55] Barbaara Lohe: Sall edeneb tasa ja targu, (loe: vaevaliselt)
[22.05.2017 8:56:02] Kata: Kas sa saad tasa ja targut endale praegu lubada?
                             *                 *                   *
No ega ei saanud küll jah.
Kata: kood?
Helle H: Maia ütles, et koob, nii et vardaotsad kuumad. Ja internetist hoiab eemale :-P
                            *                       *                        *
[24.05.2017 8:49:57] Kata: Hea uudis on, et 2342 nuppu on tehtud, ainult 92 veel. :)
[24.05.2017 8:50:30] Barbaara Lohe: öäkkk
                                   *                    *                            *
Kata: Maia sallil vaatasime eile, et oli kootud umbes 57% ja kasutatud 52 g/% lõnga
                              *                           *                            *
Kata: sprindiootel on mul hea uudis, et minu arust on jääk natuke üle 34K
                               *                           *                             *
[26.05.2017 0:18:38] Barbaara Lohe: lõpetasin rea 3 ületõstmisega kokku, vardal 287 silmust
[26.05.2017 0:19:06] Barbaara Lohe: ehk siis järgmine rida on 161.
[26.05.2017 0:19:57] Barbaara Lohe: miski napp 20 tuhh silmut jäänud?
[26.05.2017 8:30:45] Kata: jah, täpselt nii. :)
[26.05.2017 8:30:55] Kata: eilse-üleeilse tulemus 15K...

... ja niimoodi õhtust õhtusse. Ma vahel lugesin hommikul, kuidas ergutuskoori tüdrukud omavahel maratoni kommenteerisid, mina ju kudusin :) Aga valmis ta sai. Helle otsis mulle veel video lõpusilmuste kokkusilmamiseks. Ja ühel sombusel õhtul venitasime rätitaas Annelt laenatud raamile. Sellise, Õnnetähekirjaga räti Ehale:

See rätt oli seda maratoni väärt, selge see. Ta on ilus, ja tohutult suur. Ja nüüd ma mõnda aega ei koo.
Ja ma olen tohutult tänulik Katale, Hellele ja Annele, to-hu-tult. Seda ei saa mõõta või sõnadega hästi edasi anda, ma lihtsalt loodan, et nad ise teavad...
Ja nüüd ma tõesti ei koo. Ei taha. Kuigi, rätiraamatus on ilusaid musterid veel ;)

Aga oma hooletul moel juhtusin Kata kuuldes poetama, et tahaks justkui kirivööd kududa. Pole vaja vist märkida, et ka vööraamat on mul riiulis olemas. Selsamal rätivenitusõhtul valisin mõned meelepärased välja, jagasin ergutuskooriga. Ja praeguseks on vöölõngad Saarast tellitud ja Tartu poole teel. Helle teatas nii muuseas, et temal on raam täitsa olemas ja kogub tolmu - mitte et mina teaks, mis raam ja mida sellega peale hakata. Ja pühapäevaõhtune kuduklubi Ihastes on kuulutatud kirivöö rakendamise klubiks.

Kõik pildid on Kata tehtud, nojah, see raamatupilt välja arvatud. Aitäh, Kata, ja mitte üksnes piltide eest!

Ega käsitöö pole olnudki üksikettevõtmine

Kleit, üllatuslikult, kas polegi. Tahtmine liikus peas juba ammu, originaal on selline:
:
Aga alustamine võttis aega, surutis ei taha ega taha mööda minna. Aga Vikkel pakkus hea hinnaga puuvillaseid lõngu, tõin need koju, ja siis tuli seda ju kuidagi õigustada. Mõtlemist ja arupidamist oli omajagu, et kuidas need motiivid just kleidiks kujunema peaksid. See oli selge, et aplikatsioonidena ma neid kleidile panna ei tahtnud, seega oli vaja paremat mõtet, kuidas nad kohe kleidiks heegeldada. Liisa, hea inimene, nuputas meetodi välja, see toimis ka, aga kokkupusimist oli omajagu, aega võttis ka. On siis kaua tehtud kaunikene...?

 Pildid tegi taas hea kolleeg Andres, mina taas äärmiselt tänulik. Ja nagu näete, loobusime sedapuhku traditsioonilistest trepipiltidest :)

Kanarbikutooni heegeldatud kleit

Ilmselgelt võingi ma jääda ootama, et valmis kleit pildile pääseks. Need pildid said tehtud vist allääre mustri pärast, et kas ikka nii saab. Noh, sai küll. Ausõna, otsad peitsin ka ära. Juba augustis, siis, kui kleit valmis sai.


Originaal jäi silma Pinterestist, selline, aga need igavad koledad ringid - oli ju kohe ilmne - tuli asendada millegi muu ja huvitavamaga. Lõngaks DROPSi Muskat, ja varrukad tulid ka originaalist lühemad. Ananassimuster selle tööga armsamaks küll ei saanud. Inspiratsiooni ja käsitöötahtmisega on endiselt... kehvapoolne.

Sõbrad ei ole kassid

Hooajale juba justkui traditsiooniliselt joon alla. Puhkus. Või noh, mis need viimased nädalad olnud ongi, spordi seisukohalt, kui mitte puhkus.
Laulasmaa ultra lõpetab traditsioonilisel hooaja esimese poole. Teine pool on alati... juhuslikum, nii näib. Aga selles suves oli palju tennist, küll Morise ja küll Piretiga. Hingele teeb pai igal juhul.
Juulis tekkis kusagilt Kambja tervisejooksusari, 3 etappi maastikul ja tõusudega. Võsul oli juuli keskel poolmaraton -  nothing to write home about. Palav, raske, 2 tundi.
Igamehe maraton Järvakandis. Formaat nagu ikka, 10 ringi, ametlikke ja mitteametlikke TPsid rajal oi-kui-palju: ikka kilu- ja muna- ja õlle- ja piparmündijoogi omi - see viimane oli taas meie lemmik. Nagu Järvakandis ikka, kerge ei olnud. Eelviimasel ringil lõi Mari käega, et tema enam ei viitsi ja jäi kõndima, mulle näis, et ma jaksan natuke veel joosta, ja nii ma siis läksingi. 4t13min. Kaido oli rahul, et olematu ettevalmistuse pealt ilusti tehtud. Peab meeldima.
Ööd orienteerusime Raadi pargi Marikaga. Ära eksida saab igal pool :) Aga tore oli.
Jõustruktuuride suvemängud - selline... omapärane ettevõtmine. Minul jäi juhendist silma, et saaks joosta Väike-Rootsit, no ausalt, keska lõpetamisest alates ei olnud sellist teatejooksuformaati enam ette tulnud. Rääkisin siis Marikale, sest tema osaleb ju kõikidel KV spordiüritustel. Ja teadagi, annad sõrme... Juba tekkis riburadapidi alade hulka orienteerumine (see jäi minust lõpuks tegemata) ja mingil pentsikul moel sulgpalli paarismäng. Spordiinstruktorile piisas teadmisest, et mul ON korralik reks olemas, nojah. Koha peal keris absurd tuure ainult juurde. Sulgpalli paarimängule lisandus teisel päeval ka üksikmäng. Ma ei unusta iialgi oma segapaarismängu paarilise ilmet esimese mängi järel - aga Sverre on priima, ja mängude vahepeal pani mind mängima. Nii et lõpuks olime me päris tublid ja kusagil päris keskel. Siis veel 100m jooks, see va Väike-Rootsi, mille pärast ma üldse läksin - KV naised said 3. koha, ja sisesõudmine. Siinkohal on paslik tervitada Meelist, kes on parim sisesõudmise treener, aga oleks mul olnud õrnemat aimugi, millesse ma end segan, oleks ma ikka enne mõelnud. Lihtsalt väga raske oli. Tulemuseks vanuseklassi 2. koht.

Treenimine oli kesk kõike seda üsna juhuslikuks muutunud. Kõik ei õnnestunud ka. Ja tööd tekkis kogu aeg juurde, aja leidmine läks üha keerulisemaks, eesmärk oli ka udune.
Septembri keskel tegin KV ÜFTi, esimest korda elus 300 punktile, jooks alla 15 minuti. Porkuni järve jooks, motivatsioon jäi rajal sellesse kohta, kus järvevesi oli rajale tõusnudja kohati seelikuserva märjaks tegi. Vahepeal olime Kaidoga mõelnud, mis ja kuidas ja leidnud, et maratoniks on kõige lihtsam valmistuda. Tartu maratoniks. Enne maratoni Õhtujooksu III etapp, Kaido käskis vabalt võtta, meil Marikaga ikka ei õnnestunud kuidagi. Aga jooksurõõm oli vahepeal tagasi tulnud, lihtsalt hea oli jälle joosta, eriti veel sõbraga koos.
Tartu jooksumaraton oktoobri esimesel päeval ehk Mille nimel kõik see.. Tõotas ilusat ilma, seega seelikujooks. ProRunneri telgis mustmiljon toredat inimest, häid soove ja elevust, ja nii ta algaski. Läksin eespool 4 tunni gruppi, st peaasjalikult ikka üksi. Hästi tore oli tegelikult. Kuni kuskil 18. kilomeetril, linna taga tuli vastutuul... ja jäigi... tuul... ja vastu. Praktiliselt lõpuni välja. Ehk terve selle tuulemurru keskel oli vast 7 kilti üks laiaõlgne mees, kes natukenegi aitas tuulest läbi minna. Lehvitan Martinile, kes jooksis minuga oma 5 kilti lõpu otsas, tuule ees ja sees ja sai täpselt aru, mida ma tundsin. Päriselt ka, see tuul ajas lõpuks südame pahaks ja nutu peale, masendav. Ülikooli tänava otsas ootas Veiko ja aitas viimased 3 kilti vastu pidada, vedas Lossi tänavast üles ja käskis Toomel venitada, kui sääred nii krampi läksid, et joosta justkui enam ei tahtnudki. Toomel oli Marika - nojah, teadsite isegi ju, sest selliseid asju sõpradeta ei tehtagi, üldse mitte. Siis juba teistpidi Toomelt alla ja tulemuseks 3t59m18sek. Nii et maratoni aeg on "midagi 3 tunniga :)"
Tegelikult jäi kripeldama see, kuidas oleks vast suutnud joosta natukenegi paremates tingimustes. Nii et maratoniga ei ole veel kõik, nii näib.
Linnasprindi lõpetasime Taanieliga mõnusalt vaheldumisi joostes ja kõndides, tore oli.
Oktoobri viimasel nädalal oli Budapestis võimalik joosta veel mõnusalt ja seelikus, ilus oli nagunii. Vaateid oli igasuguseid ja ilusaid.

Hooaja päris viimane Treenituse Novembrijooks. Treenimine ise oli vahepeal muutunud veel juhuslikumaks, aga tunne, et 5 kilti on võimalik alla 25 minuti joosta, oli kusagil ikka olemas. Eelmisel õhtul võttis Taavi eesmärgid jutuks ja selle tulemusena jäi mulje, justkui tahaks ta rajal seltsi pakkuda. Nii läkski. Algusest lõpuni koos, Taavi jooksis küll vahepeal selg ees ja aeg-ajalt kiikas üle õla, siis oli taas kõrval ja seadis uusi eesmärke, et kes kõik on rajal aja kätte saada. Natuke enne 4 km tähist hõikas: 1 vein, kui aeg tuleb alla 24 minuti". Mine võta kinni, on see nüüd sisemine või siiski väline motivatsioon :) Päris lõpusirgel ikka see kurikuulus: ja nüüd kõigist meestest ja naistest ka mööda. Finišis ajaga 23.57. Personal best missugune, ja ilma Taavita ei oleks seda tulnud, selge see. Ma söandaks suisa öelda, et ilus punkt... täitsa ilusale hooajale.

Mina tänan, teid kõiki, kes te minu eluga kokku puutute ja endast osa maha jätate. Marika ja Kaido, treenime veel, eksolegi.
Ah et sõbrad ja kassid? Sest juba Sammalhabe teadis, et kasse on võimalik armastada kahe- või noh, äärmisel juhul kolmekaupa. Milline vedamine ikka, et see sõprade puhul nii ei ole.

Murtud südamete seelik

Just sellise nime sai seelik, mis jäi mulle silma Pinterestis, no kes muu kui Helle selle mulle ette söötis. Originaal on selline. Mina valisin Vikkelist puuvillase Catania, 7 tokki kapsaussirohelist ja 1 toki oranžikaspunast. Heegeldasin paanide kaupa, et saaks ühe paani teha punasega. Ja mulle näis, et originaal läheb alt väga kellukeseks, sestap muutsin natuke mustrit. Paanid kokku, värvel peale, nöör puusale ja valmis tema saigi. Pildistas Helle.

Tegelikult mulle see seelik ikka päris kohe meeldib, ilmselt uus selle-suve-lemmik.
PS. Aga et miks murtud südamed? Sest see nupumuster seal sammaste vahel meenutas kangesti südameid, äraspidiseid.