Kes otsib siit sel korral padusportlikku analüüsi, peaks ilmselt lugema kellegi teise mõtteid toimunust, mina jäädvustan vaid mõtted, emotsioonid, sündmused. Alustuseks seda, et tegemist on peaaegu et tellimuskirjutisega - Margarete arvas, et kõik tuleks ikka ilusti kirja panna, teistele järgmiseks aastaks õpetuseks :) Mina pühendan selle hoopiski Marikale ja Kairile, päris tõsiselt ja igasuguse naljata.
Ma ei tea, kuidas Marika pähe tekkis mõte Laulasmaa Ultrajooksust, aga kaasa ta mind kutsus. Lugesin
juhendi läbi ja kohe sai selgeks, et sõpra sellisele ettevõtmisele üksi lasta ei või. Tehtud-mõeldud. Registreerisime ära oma mikroskoopilise naiskonna nime all Kosmosemutid (korraldajate tõlkes Cosmic Babes) ja olime läinud laupäeva hommikul Laulasmaal kohal. Telk üles, number jooksuseelikule ja siis oli mahti natuke ringi vaadata. Tunne oli selline, nagu oleksin sattunud suurele suguvõsakokkutulekule, kusjuures mitte võõrale, vaid ikka omale :) Ja start! Enda jaoks olime sõnastanud selle nii, et kõik, mis on üle 100 km, on juba puhas võit.
1. ring tähendas peaasjalikult rajaga tutvumist, ja tutvuda oli küllaga. Rasked tõusud, mis teistpidi muutusid jubedateks laskumisteks, trepid, purded (nojah, te ju teate minu ja tasakaalutunnetuse suhet küll ;)) liiv, puujuurikad, kivid ja kõik see ikka üles ja alla, paaris kohas tähendas 2 vale sammu vasakule 10 meetrit vaba langemist valgesse vette. Huvitav oli. Jooksime Marikaga koos. Iga mõne km taga oli TP - etteruttavalt tuleb öelda, et meie lemmik TPks jäigi Türisalu panga oma :) Tagasipööre, sama teed tagasi, stardi-finišialasse ja siis veel jupike rada teisele poole. Taas etteruttavalt - see jupp oli kuidagi eriti tülikas, aga see selleks. Selle ringi lõpus sai täis 21,1 km.
2. ring jooksime endiselt. Olgu, tõusudel kõndisime ka, laskumistel olime eriti ettevaatlikud. 2. ringist ei memoreeru mul eriti midagi, peale selle, et tunne oli endiselt nagu väga heade sõpradega kohtudes - vastutulijad ergutasid, lehvitasid, naeratasid - et seda uskuda, peab seda vist kogema. Me teadsime, et see ring on võimalik, sest me olime maratoni ju juba varem jooksnud. Ringi lõpus tegime umbes pooletunnise pausi, vahetasime riideid, sõime natuke, täis sai 42,2 km, aega kulus kokku umbes 5 tundi.
3. ring algas sürreaalselt. Täiesti huvitav oli kogeda, kuidas aju annab jalgadele käsu joosta, ja jalgadel on tunne, nagu see neid üldse ei puuduta :) Aga jooksma me hakkasime, ikka ühest TPst teise, igas TPs sõime natuke, jõime ja ajasime lobajuttu. Ühes TPs vaatasin, neiu-fotograaf, istub poisi põlvel, endal sigarett hambus, õlu käeulatuses, päike paistab, lind laulab, ilus on - kohe näha, et inimesel on prioriteedid paigas ja pole mingit tarvidust kusagile joosta, ma tundusin endale ikka servast veidike ebanormaalne ;)
Lõbus oli endiselt, Türisalu pangal oli endiselt väga hea seltskond. Sel ringil leidsime rajalt pika lätlase, natuke ajasime juttu, kord läks tema ees ära, siis saime meie ta jälle kätte. Igaühel, kes vastu tuli, oli midagi rõõmsat öelda. Jooks oli asendunud peaasjalikult tempokõnniga. Selle ringi lõpus sõime pastat ja pidasime taas pausi. Olime vahepeal rajalt leidnud ka paar LogKeskuse kutti ja ühe tüdruku - no ikkagi peaaegu nagu omad ju ;) Ringi lõpp oli raske, kohe väga, lõpus sai kokku 63,3 km.
4. ringi algus oli vastik, enesetunne oli jube, mitte niivõrd jalgades, kui igal pool mujal. Ma tundsin, kuidas silmi hakkas tekkima hullumeelne pilk. Jube raske oli. Pähe puges mõte, et 2 sammu vasakule ja 10 meetrit vabalangemist ei olegi nii jube väljavaade kui algul paistis :) aga teadagi, sõpra ju sellises olukorras üksi ei jäeta. Valus oli ka, seda siis jalgades, tempokõnd asendus kõndimisega. Türisalu pangal teel tagasi hõikas Kairi selja tagant, et saab meid kohe kätte. tema kõndis koos rajalt leitud kena blondiiniga. Meil oli plaanis 4. ringi järel pikemalt puhata, magadagi. Kairi hakkas meid veenma, et tegu on kehva mõttega, et 100 tuleb ikka täis teha, siis saagu hommikul mis saab. See mõte tundus ilmvõimatu, ausalt. Enne sillapealset punkti andis Kairi mulle ühe ibumetini, see võttis hoobilt füüsilise valu, TPs pakutud õlu muutis lihased kergeks ja kusagilt tuli uus hoog ja minemine. Kairi ja blond daam läksid ees ära, tempokalt. Ringi lõpujupil saime Kairiga taas kokku, tema lähenes meile joostes ja meid tabas hämming - jooks tundus selleks hetkeks võimatu. Aga Kairi soovitusel siiski proovisime, 5 minutit jooksu, 5 minutit kõndi - ja üllatuslikult oli see tore, lihased ka ei sõdinud vastu. Stardi- ja finišialas sõime taas natuke, tõime telgist pealambi - tervitused siinkohal Hellele, ja taskulambi - panime soojemalt riidesse. 84,4 km oli täis saanud.
5. ring oli kõige pimedam. Kell oli umbes pool 12 öösel. Ma ise ka ei oleks osanud elus ettegi kujutada, et ma olen suuteline keskööl sirge seljaga ja kindlal sammul võõrasse pimedasse metsa sammuma. Jooksime seal, kus andis, kus maastik, mets ja rada lubasid. 3. ja 4. ringilt ei mäleta ma merd ja metsa eriti üldse. 5. ringil jäime me kaldapealsele kuud imetlema. Kas te teate, et sel ööl oli taevas sügavkollane kuu, päike oli juba looja läinud ja meri helendas lummavalt, oli vägaväga vaikne. Rannikul puhus päris jahe tuul, mets lõhnas endiselt nagu hull - ilus oli olla. Allikat ületades ootasime 2 mehe taga, sest kitsas oli - mööda seal teineteisest ei pääsenud. Üks neid keeras ringi ja meid nähes hõikas rõõmsalt: "Oh, my friends! Great performance!" No meie sõber lätlane :D Sealsamas pimedas metsas tuli meile vastu ka neoonvärviliste juustega mees, jooksis nagu noor hirv, ja muide, võitis müstilise ajaga 14 tundi ja 51 minutit. Ring lõppes tas väsimusega, igas mõttes. Ma mõtlesin, et kui maraton tehakse ära peaasjalikult peas, siis ultral on ikkagi oluline ka, et kõik jupid funkaksid.
Kell oli umbes pool 4, kui me magama läksime, 105,5 km oli täis ja hinges tunne: ära tegime!
Hommik, enne kl 7. Ärkasime enne kella, stardialas pakuti putru. Jalad tundusid üllatavalt normaalsed, mis muidugi ei tähenda, et valus ei oleks olnud. Saime teada, et Marju ja Kadri on endiselt rajal, ja nääpsuke Mari ka.
6. ring - jahe oli, ja nüüd siis jäi telki ka minu šeff jooksuseelik, esimesed 5 ringi oli ta minuga ju kaasas ;) Aga teele me läksime. Varahommik oli ilus, muide, teadmiseks teile, kes te selle lihtsalt maha magasite. Olime eelmise ringi lõpus oma lemmikTPs öelnud, et me ei pruugi enam kohtuda. Sinna jõudes rõõmustas seal olnud mees: aga kohtusime siiski :D Tunne oli endiselt nagu suguvõsa kokkutulekul ammuseid armsaid hõimlasi kohates. Oli päris selge, et uuele pikale me enam ei tule, sestap jätsime järgemööda inimestega hüvasti ja tänasime. Teenindus oli superluks, muide. Oma lemmikule viisime mingeid tundmatuid kollaseid lilligi - parima TP auhinnaks ;) Seal pakuti meile ka kakaod (öösel olime sooja jooki küsinud, siis ei olnud) ja rabarberikooki. Jäime natukeseks juttu ajama, Vennikased tulid ka ja juba värbasid meid järgmisel aastal ultra EM-ile, uuenduslik mõte, ütleks ma ;) Ringi lõpujupp kulges tõusvas tempos, nii naljakas, kui see ka poleks. Esimene osa võttis 20 minutit, tagasitee 18 minutit. Logistikapoiss tuli vastu, lõpetas ka oma 6. ringi ja hõikas, et järgmisel aastal võtab meid oma tiimi. Naiste favoriit Mari lõpetas samal ajal oma 8. ringi - uskumatu tüdruk, ütlen ma, ta isegi plaksutas meile korra. Marju tuli vastu ja nägi üsna reibas välja - no pole kahtlustki, et kui see tibi midagi pähe võtab, siis selle ta ka ellu viib ;) Kadri oli temast natuke tagapool, väsinuma olemisega. 126,6 km sai täis.
Lohutusring - seesama jupike ringi lõppu, ikka samas tempos, umbes 18 minutit ots. Jooks ja kõnd segamini. Jooks peaasjalikult selleks, et finiš kiiremini kätte jõuaks, ausalt :) Kadrile jõudsime järele, me vähemasti püüdsime teda ergutada. Tulevane tiimikaaslane siirdus ka oma viimasele lohutusringile ja meie läbisime viimased 200 meetrit taas joostes. Finišis aplaus, üldajaks kirja 25 tundi ja 23 minutit, meie arvestusel veetsime me sellest rajal umbes 20 ja pool tundi. Distantsiks kokku 131,3 kilomeetrit. Tehtud!
Täitsa ausalt ütlen, et Kairita oleks see kogemus olnud oluliselt jubedam, tema nõuanded õigel ajal ja õiges kohas päästsid päeva - noh, olgu, tegelikult öö, Kairi nakatavast ja seletamatudt optimismist ma parem ei räägigi - ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Kes Kairit tunneb, see ilmselt teab isegi, teistest on mul lihtsalt kahju :) Meie tõesti ei teadnud, mida oodata ja mille vastu end valmistada. Kogemuse või paari võrra targemad, mis muud...
Marika... ma olen varemgi öelnud, et kui teil pole sellist sõpra, siis on kah vedanud, sest te lihtsalt ei tea, millest ilma jääte. Ja kui ei tea, ei oska ka puudust tunda. Üksi ei oleks ma seda teinud, ma ei oleks sellega hakkama saanud. Marika märkis rajal olles, et me põrgatasime motivatsiooni omavahel nagu pinksipalli. Kui ühel oli raske, siis teine vedas ja vastupidi; kui ühel hakkas elu mõte kaduma, oli see parasjagu teise käes ja seda oli piisavalt, et ka sõbrale jagada.
Lõpptulemusena sai meie mikroskoopiline naiskond naiste arvestuses 2. koha - Marju-Kadri järel siis, individuaalselt jagasime Marikaga taas naiste arvestuses 4.-5. kohta. Kes arvab, et viletsalt välja kukkus, võib ise alati paremini teha :D
PS. Kui kedagi huvitab, siis tänan küsimast - täna on enesetunne täitsa hea ;)
Natuke lapsi ja loomi ka :) Pildistas ikka Laura.
