Ka kudumine võib olla spectator sport, ehk kudumine pulsikellaga, aka chearleaderid ei ole üksnes ülikoolikorvpalli teema. Rubriigist: räägi inimesega

Minu pojuke lõpetas täna lasteaia. Täiesti ainukesena oma rühmast, kooli. See oli meie vana vahva lasteaed, ma tõepoolest tabasin kunagi aastate eest poistele lasteaeda valides ikka märklehe keskele. Seda, kui armas see kogemus oli, võibki rääkima jääda. Sestap ei tee algustki mitte. Aga õpetajaid tänada tahtsin ma küll. Millegagi, mis oleks suhteliselt hõlbus, ja samas omalaadne. Tehtud-mõeldud, koon mõned Haapsalu rätid, ikka sellised, et pits oleks kohe küljes. Haapsalu rätiraamatust.
Samblaroheline kuusekirjaga rätt Mairele:

Veinipunane südamekirjaga rätt Ainole:

Vahepeal üks valge, Reesilt tellitud lõngast, Langevate kroonlehtede kirjaga rätt, see sai juhataja Siljale:

Need rätid said valmis juba mõne aja eest, aga koerast üle saamine on kukepea, koera sabaga on hoopis teine asi. Siin tulid mängu cheerleaderid, need maailma parimad. Anne tõi raami, Kata korraldusel ja Kata koju, Helle toetas moraalselt ja nii me salle venitama hakkasimegi. Sellest, kuidas see käis, kirjutab Kata ise oluliselt paremini, kui mina eales suudaksin. Oli meeleolukas.
Aga üks lõngakera, see kõige ilusam sügav meresinine, oli veel alles. Üks õpetaja, see kõige toredam, oli veel sallita. Ja üks muster, see kõige ilusam, ei olnud veel end ilmutanud. Lootus püsis, sest Saara kirjastus pidi kevadetuuris ilmutama Siiri rätiraamatu, selle:
mustrilehtedega. Raamat ilmus, Katalt sain tõlkijaeksemplari laenuks ja otse loomulikult oli see päris õige muster seal sees olemas. Ega's muud kui vardad kurjaks ja kuduma. Seda kõige nupulisemat rätti - nooh, seda ta tegelikult ei olnud, seal oli napp 2434 nuppu, silmuseid kokku 106049. Et kuidas ma seda nii täpselt tean? Vat sellepärast, et seda rätti kudusin ma "pulsikellaga", ehk Kata loodud tabeli toel, mis rida realt ütles, palju on kootud, palju veel kududa. Esiti ei olnud sellest lugugi. Aga siis oli mul vaja nädalat konverentsile sõita. Rätt jäi koju. Tagasijõudes oli kududa veel... omajagu, oma 45000 silmust, ja aega nii kümmekond päeva kokku, aga rätt tahab venitamist ka. Siin tuli mängu väikesearvuline, ent seda entusiastlikum publik, tsiteerin vaid mõnda Skype-vestlust:
                                   Kata: Maia, kuidas salliga on?
[22.05.2017 8:36:55] Barbaara Lohe: Sall edeneb tasa ja targu, (loe: vaevaliselt)
[22.05.2017 8:56:02] Kata: Kas sa saad tasa ja targut endale praegu lubada?
                             *                 *                   *
No ega ei saanud küll jah.
Kata: kood?
Helle H: Maia ütles, et koob, nii et vardaotsad kuumad. Ja internetist hoiab eemale :-P
                            *                       *                        *
[24.05.2017 8:49:57] Kata: Hea uudis on, et 2342 nuppu on tehtud, ainult 92 veel. :)
[24.05.2017 8:50:30] Barbaara Lohe: öäkkk
                                   *                    *                            *
Kata: Maia sallil vaatasime eile, et oli kootud umbes 57% ja kasutatud 52 g/% lõnga
                              *                           *                            *
Kata: sprindiootel on mul hea uudis, et minu arust on jääk natuke üle 34K
                               *                           *                             *
[26.05.2017 0:18:38] Barbaara Lohe: lõpetasin rea 3 ületõstmisega kokku, vardal 287 silmust
[26.05.2017 0:19:06] Barbaara Lohe: ehk siis järgmine rida on 161.
[26.05.2017 0:19:57] Barbaara Lohe: miski napp 20 tuhh silmut jäänud?
[26.05.2017 8:30:45] Kata: jah, täpselt nii. :)
[26.05.2017 8:30:55] Kata: eilse-üleeilse tulemus 15K...

... ja niimoodi õhtust õhtusse. Ma vahel lugesin hommikul, kuidas ergutuskoori tüdrukud omavahel maratoni kommenteerisid, mina ju kudusin :) Aga valmis ta sai. Helle otsis mulle veel video lõpusilmuste kokkusilmamiseks. Ja ühel sombusel õhtul venitasime rätitaas Annelt laenatud raamile. Sellise, Õnnetähekirjaga räti Ehale:

See rätt oli seda maratoni väärt, selge see. Ta on ilus, ja tohutult suur. Ja nüüd ma mõnda aega ei koo.
Ja ma olen tohutult tänulik Katale, Hellele ja Annele, to-hu-tult. Seda ei saa mõõta või sõnadega hästi edasi anda, ma lihtsalt loodan, et nad ise teavad...
Ja nüüd ma tõesti ei koo. Ei taha. Kuigi, rätiraamatus on ilusaid musterid veel ;)

Aga oma hooletul moel juhtusin Kata kuuldes poetama, et tahaks justkui kirivööd kududa. Pole vaja vist märkida, et ka vööraamat on mul riiulis olemas. Selsamal rätivenitusõhtul valisin mõned meelepärased välja, jagasin ergutuskooriga. Ja praeguseks on vöölõngad Saarast tellitud ja Tartu poole teel. Helle teatas nii muuseas, et temal on raam täitsa olemas ja kogub tolmu - mitte et mina teaks, mis raam ja mida sellega peale hakata. Ja pühapäevaõhtune kuduklubi Ihastes on kuulutatud kirivöö rakendamise klubiks.

Kõik pildid on Kata tehtud, nojah, see raamatupilt välja arvatud. Aitäh, Kata, ja mitte üksnes piltide eest!