Total Pageviews

2.12.12

Lumehelbed lasteaeda

Jõulukuu, mis parata :) Eelmisel nädalal vaatasin MrT-d lasteaias oodates, kuidas õpetajad rühmaruumi jõulutujuliseks muudavad. Ja tuligi mõte, et mõni heegeldet lumehelves oleks ehk seal asja ette. Oma varudest midagi erilist ei leidnudki, seega tuli heegelnõel kurjaks ajada ja mõned siva valmis heegeldada, 9 kui täpne olla. Igaks juhuks riputusaasad ka küljes kõigil. Piltidel on nad üles võetud kollektiivselt, ja siis mõned ka paarikaupa ja üksikultki.
 MrT saab igatahes helbed homme lasteaeda viia.



4.11.12

Soho Esimene

Kudusin Laurale Soho kleidi. Mulle kootud kleidid väga meeldivad - noh, juhuks, kui keegi siinsetest lugejatest seda veel ei tea. Ja originaal võlus mind hoobilt. Laurat ka :)

Siinkohal on paslik tänada Monikat, kes oma kohekohe sündima hakkava tütrekese ootuses ei pidanud paljuks mind mustriga aidata. Jube lahe on, kui inimesed, keda sa pole iialgi päriselt kohanud, on ikkagi sinu sõbrad, ja Monika, Sa tead, et ma olen Sulle teene võlgu, eksju! ;)

Ühel laupäeval - enne Tallinna maratoni, käisime Lauraga Karnaluksis - mina olin sellest enne vaid kuulnud, ja sain kohale minnes ikka trauma - no ma ei armasta eriti poode, vist... Aga lõnga saime ikka ka. Mina oleksin valinud ühe Novita lõnga, aga Laura tahtis just seda, Schoeller+Stahli Big Mexikot (50gr ja 85m), kirevat nagu vausaba. Ostsin vist 16 tokki, ikka juhendi järgi, kulus 10 ja veel üks jupike, nii et keegi saab kampsuni ka sellest.

See on hetkel minu ainuke pilt sellest kleidist, maal olles ei olnud justkui pildistamiseks ilma, valgus oli ka viletsavõitu, aga kui tüdruk pilte juurde teeb, siis näitan siingi.
Kleit meeldib mulle endiselt - noh, muidu ma seda ju endale kuduma vast poleks hakanudki. Alumine serv on pikoodega üle heegeldatud ja pildilt on näha, et esimene ots kipub üles keerduma, aga ma ei saanud ise kleiti viimistleda - ma polnud kindel, kas sakiline serv tüdrukule meeldib ;) ja nüüd nii ongi. Kui kleidiga kohtuma juhtun, eks siis sakutan seda servagi natuke.

14.10.12

Chelsea vol 2


 Ja valmis ta ongi, minu Chelsea number 2. Nojah, valmis on ta muidugi juba ammust aega, lihtsalt viimistlemisele ja pildistamisele kulus oluliselt rohkem aega kui kudumisele.
Lõng Grignasco Loden, kulus seda umbes 450 grammi ja sai koju toodud Pulloverist, Pisiingel aitas seda valida. Pitsilõng oli üks ammune peenike meriino Liannist, jupp, mis jäi üle kellelegi kootud Haapsalu sallist. Nööpide küsimuse lahendas Vikkel - minu lemmiklõngapood Tartus.
Homme on kavas ka seeliku avalik esitlus, loodetavasti ka Pisiinglile, kelle seelik sai valmis ammu enne minu oma. No vähemasti ei pea ta MM-i foorumis selle seeliku teemas enam üksi laiutama ja igavlema :)



13.9.12

4 tunni 19 minuti ja 27 sekundi nimel

Läinud pühapäeval jooksin Tallinnas oma elu esimese maratoni, kes ei tea siis see tähendab 42,195 kilomeetrit ;) Et kõik ausalt ära rääkida, siis mul ei olnud varakevadel uuesti jooksutrennisega alustades üldse maratoniplaani. Mina tahtsin Tallinnas joosta viisaka poolmaratoni, et elu oleks ilus ja saaks linnajooksudel linnukese kirja. Aga inimene teeb ja jumal juhib. Kahtlusi maratonile minekuks oli mul muidugi kuhjaga, kõrvalt soovitajaid ka igasuguste arvamustega, alustades ühest jooksugurust, kes pidas õigemaks jätta maraton järgmisse aastasse ja lõpetades maratoni pooldavate trennikaaslaste ja loomulikult treeneri endaga, kes oli veendunud, et ma saan hakkama. Lisaks olin ma sel hooajal 2 poolmaratoni juba jooksnud, teisega aegagi ilusti parandanud, pea 5 minutit.
Taustast veel nii palju, et me oleme pea kõik pikemad ja ka lühemad distantsid jooksnud Mariga koos, see tähendab siis koos alustanud, kuni Mari jaksab eest ära minna ja mina jään distantsi omas tempos lõpetama. Meile selline lähenemine sobib. Ja nii me siis omavahel maratoniplaani pidama hakkasimegi. Esimeseks eesmärgiks oli muidugi rada läbida, lihtsalt - finišisse jõuda. Mina mõtlesin hästi salajas ajast ka, mõtlesin, et 4 ja pool tundi oleks supersaavutus, aga Mari natuke ikka jahutas mu optimismi. Viimane pikk trenn, mille me koos tegime (pea 3 tundi ja 25 kilomeetrit) väga julgust ei sisendanud - ikka väga raske oli. Lõpuks jõudsime siiski sinna välja, et üritame joosta koos Meelis Atoneniga, see on siis maratoni 4:30 tempomeistriga, nii kaua kui jaksame.
Pühapäeva hommikune kohtumispaik Jaani kiriku ees oli sügiseselt jahe ja tuuline. Pika kaalumise peale ajasime siiski dressikad maha, et joosta t-särgi väel - ja see oli hea mõte. Sooja ei teinud, distants on sooja tegemiseks piisavalt pikk ju ;) ja pea see stardiaegki kätte ei jõudnud. Veel stardis arutasime, et kui ikka hoiaks 4:15 tempomeistri tuulde.
Kuna me startisime erinevatest stardikoridoridest, siis stardis läksime Mariga lahku, olles eelnevalt kokku leppinud, et kohtume kas tempomeistrigrupis - aga kummas, kas 4:30 või 4:15, seda ma enam ei mäletagi - või siis esimeses teeninduspunktis Kadriorus. Kadrioru punktis ootaski Mari, ütles veel, et teda vaadati nagu natuke napakat, et jookseb siin, selg ees :D
Edasi kulgesime juba koos. Tempomeistreid kusagil silma ei hakanud, see-eest trehvasime trennikaaslast ja mõnda aega jooksime Pirita teel koos. Vastutuul oli päris tugev, püüdsime küll grupi tuulde hoida, aga ei ole meist ikka grupis jooksjaid. Marika vaatas kilomeetriaegu, need olid kenasti stabiilselt 6 minuti kandis ja mõned sekundid üle, enesetunne oli jätkuvalt hea. Pirita kandis sattusime kokku väikese grupipga, ajasime natuke juttugi, aga et nende eesmärgiks oli 4.45 kuni 5 tundi, siis me läksime ees ära. Lisaks ütles noormees, et 4:15 tempomeister olla meist nii 100 meetrit eespool. Vahepeal tulid vastu juba liidrid, kaks keenialast ees ja meie rõõmuks kolmandana meie treener Viljar :) Ergutasime nii teda kui teisi tuttavaid. Mähe tagasipöördel nägime ära ka otsitud tempomeistri, aga etteruttavalt olgu öeldud, et tema jäigi meil kätte saamata. Ja 4:30 tempogrupp oli meie hinnangul meist nii kaugel, et neid polnud mõtet ära oodata, tuli ise edasi rühkida.
Igas teeninduspunktis jõime, kuskil 10 kilomeetri peal võtsime ka esimesed energiageelid - siinkohal tuhat tänu Margaretele, kelle energiageeli manustamise nipp meilegi hästi sobib!



Mööda mereäärt tagasi, Tuukri tänaval oli kena tuulekoridor, ja ikka vastutuulega, siis juba Paks Margareeta, vanalinn, Šnelli park, Kaarli kirik ja esimene ring saigi otsa ajaga natuke üle 2 tunni. Trennitüdrukud lehvitasid Vabaduse platsi servas, taas, äärmiselt innustavalt, aitäh teilegi!
Uuele ringile läksime päris mõnusa enesetundega, veel oli jaksu raja ääres hõikavatele inimestele naeratada ja lehvitada ja omavahel mõnusalt juttu ajada. Kusagil Pirita sillal läks raskeks, tuul mere ääres oli ju endiselt vastu. Viimased 10-12 kilomeetrit olid minu jaoks võitlus iseendaga ühest teeninduspunktist teise. Ma teadsin, et 3 kilomeetri pärast saab uuesti juua ja natuke kõndida - selle olime me ka kohe alguses paika pannud, et joome kõndides, ja see sobis mulle kõll oluliselt paremini, kui joogipunktist läbi joostes siva midagi alla kulistada. Isa küsis hiljem, et kas katkestamise mõtet ei tulnud - no ausalt, mitte korrakski. Raske oli küll, seda ma ei salgagi, aga katkestamist ei tulnud mul pähegi. Ja nagu kiuste, oli ka tagasiteel mere ääres tohutu vastutuul, ja Tuukri tänavas, vanalinna alguseni välja.
Viimases joogipunktis Paksu Margareeta juures läks Mari eest ära ja mina tundsin, et kaasa ma minna ei jaksa. Lihtsalt ei olnud enam võtta seda varu kusagilt. Aga endalegi ülaltuseks säilitasin enam-vähem oma senise tempo. Vanalinnas tegin mõne kõnnisammugi, raske oli. Taas pargist läbi, Toompuiesteed mööda üles ja Kaarli puiesteel veel natuke üles - seal hakkasid lihased krampi kiskuma ja ma taas korra kõndisin. Õnneks sai edasi finiši poole juba allamäge ja hooga ja Vabakale keerates jõudis finišijoon ootamatult vara kätte :D Aeg finišikoridori kohal näitas üllatavat 4:19.27. Sellest ei osanud ma isegi unistada, selle poole püüdlemisest rääkimata. Ja minu suur vend, kes lõpetas maratoni natuke rohkem kui tund enne mind, läks mind finišikoridori juurde ootama hoopis hiljem :D
Mari ootas mind taas finišis - teate, see on kuldaväärt, kui sul on üks selline sõber - ja siis me istusime, kusagil Müürivahe tänaval müüri peal. Sõime Snickersit, ajasime natuke juttu, komberdasime maratoniala poole, kohtasime tuttavaid.
Õnneks ei olnud mul vaja samal päeval Tartusse sõita, ma sain oma poisikrantsidega Tapal peatuda, kuumas saunas käia ja puhata. Järgmine päev oli muidugi valus ;) Ülejärgmine ka. Aga naljakal moel ei võtnud see kogemus mul jooksuisu sugusi ära. Ega maratoniisu. Jah, raske oli ka, ma suisa ütleks, et ärge üritage seda jäljendada, kui te pole selleks treeninud, aga tore oli. Marju ennustas, et maratonil läheb ühel hetkel ikka igavaks. Vat minul igav ei olnud mitte kordagi, ja selles pole "süüdi" mitte niivõrd bändid ja diskorid raja ääres, kui see rada ja linn ise - ikkagi peaaegu nagu laulupeorongkäik ;)
Järgmiste huvitavate startideni! Ja vahepeal näeb siin ikka rohkem kudumist ;)

21.8.12

Väikestele tüdrukutele

Tegelikult on tegemist postitusevõlaga, ikka proosaliselt põhjusel - pildid viibisid ikka päris pikka aega. Aga parem hilja kui... ja siin nad siis ongi. Selle kampsuni kudusin ma juba talvel Miale. Aga õigel päeval tehtud pildid, kus kamps on ka tõesti Mia seljas, on ilmselt endiselt Marika fotokas, ja sinna nad ilmselt jäävadki ;)
Pildi sain viimaks enam kui pool aastat hiljem, ja Anni on loomulikult üks lahke modell ja nõus kõike enda seljas demonstreerima :D 
Lõngaks Drops Lima - no kes seda enam mäletab, palju seda just kulus ja millise vardaga sai kootud. Aga originaal on loomulikult Garnstudiost, seega on seal kõik oluline kirjas. Seda ma küll mäletan, et kootud on see kamps ülevalt alla ja ühes tükis, seega õmblusi sel peaaegu et polegi, oli väga mõnus kudumine ja Lima on varrastel väga mõnus lõng.

Anni ise sai oma sünnipäevaks linase kleidi. Originaal muidugi Garnstudiost ja lõngaks Drops Lin. Kudusin tunde järgi ja poolikut tööd vahepeal oma Stenile selga passitades. Roosa lõng on muidugi Muskat, et linasel kleidil oleks natuke särtsu ka. Anni igatahes tõmbas kleidi kohe selga ja jättiski selga peo lõpuni. Mulle ka see kleit meeldis päris hästi.

Aga pildikriisi lahendamiseks "ähvardasin" Marikat, et lastele enne midagi ei koo, kui eelmisest asjast on pildid olemas. Näete, mõjus, kleidipildiga läks aega ainult napp kuu :D

6.8.12

Veel väikevorme

Juulikuu oli väga kudunapp, mõned üksikud väikevormid vaid. Alustuseks Citron, esimese mõtte selle kudumiseks sain Kammelja blogist, mustri leidsin loomulikult Ravelryst. Lõngaks mohäärisegu Liannist.


Siis Dropsi sokid Big Fabelist, selliset naljakad sokid, kahe pika vardaga kootud, selle juhendi järgi kootud. Et oleks midagigi näidata ka Mustrimaailma aastaralli juunikuu arvestuses. Tegu on minu elu 2. kootud sokipaariga, ja sel mõttel polnud viga, aga miski jäi mind selle juhendi juures häirima...
Ja lõpuks beebitekk, armsate sõprade selle aasta lõpupoole sündiva lapse tarbeks. Siit sain mõtte ja tehnika, edasine oli ainult vormistamise küsimus. Ja aega võttis see ka koledal kombel, noh, varras oli ka muidugi peenike ja lõngaks Liannist ostetud meriino beebilõng.
Aga kuna ma väikevorme eriti ei armasta, siis on ind ammu kadunud ja mõtted järgmise, juba varrastel oleva suurema asja juures ja sealt edasigi ikka järgmiste seelikute ja kleitide juures. Päikest!

3.6.12

Oi miniseelik, mini-miniseelik...

... sai pealkirjaks üksnes vahepeal lahkunud suure kunstniku mälestuseks. Seelikud, millest siin juttu tuleb, pole iseenesest sugugi teab-mis minid, täitsa tavalist mõõtu on. Ja juttu tuleb neist kronoloogiliselt, ehk siis valmimise järjekorras, et oleks aus ja varem valminud seelikule ülekohut ei tehtaks.
Esimene seelik, Chelsea, selle järgi kootud, sai tegelikult alguse hoopis tõsiasjast, et mul oli kodus pool kilo Drops Lin puhast linast lõnga ja mitte ideepojukestki, mida selle lõngaga peale hakata. Aga niisama jõude kastis seisnud lõng hakkas juba närve sööma. Kaalusin mõttekesi nii- ja teistsuguseid, no mitte midagi sobivat. Ja siis jäigi näppu Chelsea. Minul sai ta selline.

 Ma pean küll kohe lisama, et seelik tahaks justkui natuke viimistlemist, peaks ta läbi pesema ja kenasti vormima ja küllap ma seda teengi.
Pitsiks kasutasin ära ühest varasemast kampsunist järele jäänud nubeliku Drops Kid-Silki, vardad olid vast 4 (no kes seda enam mäletab) ja küljele sai mitu-mitu kärtspunast nööpi.

Loodetavasti ei pane te pahaks, kui tulevikus selle seelikuga veel kord kohtute. Mul on nimelt plaanis ta uuesti kududa, seekord siis juba tviidist, nagu ka originaal ette näeb. Lõng ootab mind Pulloveri poes, niipea, kui värvi välja suudan valida, tuleb lõng ka minuga koju. Ma lihtsalt kujutan ette, et tviidist jääb see seelik veel lahedam, aga seniks kannan oma suvist linast seelikut.
Natuke seda va õnnetut linast jäi alles ka, mis sellest sai, näeb veidi hiljem. Ma nimelt ei armasta tegelikult poolikute töödega vehkimist. St. kui teised seda teevad, on huvitav küll, aga ise ma seda teha ei taha :)


Ja nüüd siis see teine, kallikene - sõna otseses mõttes loomulikult :D Algidee pärineb siit ja sellisena, Carnaby. Ja üksiti virtuaallehvitus Pisiinglile, kes seda seelikut koos minuga kudus, n-ö koos-paaris-kudumisena. seltsis ikka segasem. 


Lõngaks valisin Noro Flower Bed toon nr147. Minu seelik sündiski sellest lõngast, sest tegelikult läksin ma Tallinnas poodi Wool&Woollen hoopis otsima tviidlõnga siinses postituses esimesena näidatud seeliku jaoks. Tviidi aga ei saanud. No ja kuna kuklas ketras Mustrimaailma foorumis veeretatud vaimustus ja jutt Noro lõngade ületamatusest, siis uudishimu sai kainest kaalutlusest võitu ja 256 grammi eelpool mainitud lõnga tuli minuga koju kaasa. Mind paelusid selle lõnga toonid, justkui pronksine ja kahvatukuldne vaheldumisi halli, musta ja helelillaga, näpuotsaga muid toone ja varjundeid ka. Proovilapist selgus, et seelik tuleb põigiti kududa, et triibud jääks vertikaali, no ei saa ma endale lubada horisontaaltriipu, pole midagi parata. Ja pika otsimise peale Carnaby silma jäigi, paistis sobivat, oli hea lihtne kududa, sirged paanid vaheldusid lühendatud ridadega paanidega ja värvid jäid ka justnagu klapitatult peaaegu paanide järgi jooksma.
Aga nüüd siis see paljukiidetud Noro. Täitsa ausalt, esialgu jäi vaimustus minust ikka väga kaugele. Kududes ei hoomanud ma mingit eelist muude lõngade ees, pigem oli ta pihus karedapoolne. Ma jõudsin ikka päris mitu korda oma terves mõistuses kahelda. Aga see selleks - pooleli ei saanud ma seda ju ometi enam jätta. Nagu piltidelt on näha, siis valmis tema sai. Leotasin seelikut natuke ja pesin läbi - loomulikult käsitsi :D ja kohe panin selga ka. Nooh, oli natuke ehk pehmem, aga minekuga oli nii kiire, et polnud aega selle üle enam juurelda. Ja siis juhtus see, et ma jäin sellega esimesel õhtul kohe vihma kätte... Hoidsin teist nagu silmatera, et välja ei veniks - vihma lahmas ikka korralikult. Kuivatasin öösel, ja järgmisel hommikul ei saanud muud, kui seelikut silitada - selline siidine ja sile oli teine, mõnus katsuda ja kanda :D Noro-fänni minust ei saanud, aga oma seeliku üle olen uhke küll.
 Nojah, nööbid... Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole, mõni nööp leida, aga vat, võta näpust. Kauplus Liann aitas hädast välja, õnneks. Odav ei olnud ;)

Seelikusse kulus ära pea kogu see koju kaasa tulnud 256 gr lõnga, üks nubelik on alles siiski. Varras oli kogunisti 2,75mm, siis jäin koetihedusega rahule.

Ei tea, kas seelikute mõõt hakkab viimaks täis ka saama...? Või on see siiski pigem retooriline ;)


19.4.12

Harvest Moon

Tegelikult tahtsin ma selle postituse pealkirjaks panna midagi oluliselt originaalsemat, samuti oleks võinud ju teha reportaaži pildis ja sõnas selle vaimustava kampsuni kudumisest. Aga kudumine ise oli lihtsalt reportaažist olulisem, seega ei jää üle muud, kui raporteerida mitte kuigi kaua tehtud kaunikese valmimisest. Et kõik ikka algusest peale ja ausalt ära rääkida, siis originaal mulle  meeldis, aga mul oli esmalt vaja üht virtuaalset müksu, et ka tegutsema hakata, no ja MM-i kooskudumine sobis selleks päris kenasti. Pisiingel, kas nüüd oleme tasa ;) (sest just tema mind kuduma ärgitas)
 Lõnga sain Liannist G-B Bambo Touch
65% villa, 35% bambusviskoosi
50gr ja 75m, kulus seda ostetus 15 tokki - olguolgu, 10 meetrit jäi ikka alles ka.
Toon on imemõnus sume samblaroheline.


Ja viimaseks minu kampsi au, uhkus ja ehe - nööp, samuti Liannist. Pisiingel käis nööbijahis varem ja tegi mulle ka mõned võimaliku nööbi pildid, nendelt leidsin ma kohe kandilise nööbi, kõik muu välistasin tegelikku nööbivalikut nägematagi. Ja kandilisi ilusnööpe oli poes päris mitu - hakka või uut kampsi kuduma. Ja siis jäi mulle silma SEE. Ja ongi kõik :D


PS. Päris kõik ei ole, Noro ootas riiulis, et seelikuks saada, seega: Elame veel!

4.3.12

Kodukaunistamise hoogtöökuu...

  ... jõudis kätte juba veebruaris, peaaegu. Ja selles kõiges on "süüdi" üks imeline blogi, Attic24. Keegi viitas sellele, mina muidugi kohe uudishimulikult vaatama - ja vat välja enam ei saa :D Mind võlub selle ilu ja helgus, ka siis, kui akna taga on kõle Inglismaa veebruar, ikkagi tundub selles blogis olevat soe ja hea ja ilus ja palju armastust. Ja palju värve! Seda kõike on siin, haigete laste kõrval, väga vaja olnud.
Alustuseks siis Happy Flower. Ma lihtsalt pidin seda proovima. need värvid ja terve see idee, vaimustav lihtsalt. Võrreldes minu omi originaaliga, siis on ju selge, et mina olen käsitööline, mitte kunstnik. Aga päris ausalt, ega mul ei olegi ambitsiooni olla muud, kui olen. Esimesena valmis parempoolne lill. Lõngaks Steinbach Capri 100% puuvillane, heegelnõel 3,5. Vasakpoolne lill, mis läheb ühele ilusale inimesele kingituseks, valmis nõelaga 3. Kõige suuremaks katsumuseks oli leida kaubandusvõrgust pärle ja nööpe. Midagi ikka lõpuks leidsin, nööpidega päriselt rahul ei ole, aga no pole parata.
 Lisaks on MM tehnika-aastas motiivide kuu - no öelge ainult, et need pole motiivid ;)
 See on ühe lille õis, lähivaates.
 Ja teine õis lähivaates. Kuldsete pärlipudinate lisamine oli abikaasa idee :) (Ma mõtlen, et see oligi vist esimene kord, kui ta minu käsitöösse nii "jõuliselt" sekkus :D
 "Saba" detailid" :)
Minu lill leidis endale koha elevandi juures. Alul mõtlesin ta aknale panna, aga kallis abikaas arvas, et pleegib vast väga ära. Nii ta elevandi naabriks koliski. See elevant on mul juba ammust aega, selle kinkis mulle üks norrakas, Paldiskis. Me jagasime temaga kabinetti - naljakas mõeldagi, miks pidid Norra instruktor ja Eesti õpetajanna ühes kambris olema. Ju siis oli staabihoones ruumidega kitsas. Igatahes oli see tore aeg, terve see Paldiski aeg oli tore, aga see selleks.


 Tegelikult ei alustanud ma muidugi nii suurejooneliselt, vaid esmalt sõin tuunikala ja hallitusjuustu, et topse saada. Ja siis heegeldasin neile "kuued" selga. Ikka sellest samast blogist innustust saades, nii. Kahjuks ei taibanud ma pilti teha, kui mu hüatsindid - mis mulle siiamaani ei olnud kunagi meeldinud - täies ilus õitsesid. Käisin täna uusi lilli otsimas, mõtlesin nüüd nartsisside või tulpide peale, aga no nagu ikka - saagiks on suur "ei midagi".
 Ja lõpetuseks jagas MM veebruarikuu viimasel päeval preemiat. Ja see sattus juhtumisi mulle. tegelikult polnud tegu ei fortuuna ega eriliste oskustega, oli lihtsalt vaja olla õigel ajal õiges kohas. Mina juhtumisi oli, ja lõngapood Wool&Woollen pani preemiaks välja 200gr puuvillat paellõnga Spike, Itaaliast.
Täitsa ausalt, esiotsa võttis ikka nõutuks küll. Paellõng, ma pole iialgi sellest midagi teinud. Käe all tundus hästi libe ka teine. MM vedaja soovitusel tegi abikaas paar pilti, ja mind tabas päästev idee kududa proovilapp. Lõngavööl on 23 silmust ja 30 rida 10x10 cm, varras 3,5. Minul on samade
 parameetritega proovilapp 12 cm lai. Siin on ta näha ka: all on parempidine kude, keskel mõni rida ripsi ja üleval pahempidine kude. Ja proovikudumine muutis mu meelt. Mulle väga meeldib see kude, selline mõnus, reljeefne, tugev. Ainus häda oli selles, et teravaotsaga KnitPro vardad kippusid aeg-ajalt paelast läbi torkama. Aga selle vastu aitab ilmselt ka bambusvarrastega kudumine ;)
Aitäh, MM, LilyS ja Wool&Woollen, ma olen preemiaga väga rahul! Nüüd ootan veel inspiratsioonivirvendust ja siis saan juba valmis tööd ehk näidata.

2.3.12

Peaaegu rahvusromantiline

Sellesse samasse eelmises postituses mainitud rahvuslikku teemasse sobib ka Taanieli jaoks valmis saanud vest. Lõnga tõi abikaas pealinne lõngapoest Wool&Woollen, lõng ise on 3-kordne Shetlandi villane. Palmikud klapitasin kokku erinevatest mustriraamatutest. Alumise serva kirja "näppasin" pärnumaalastelt. Võtsin nende kindakirja, keerasin selle küljele, joonistasin mõned träpsud mustrisse juurde, et ei oleks vastikult pikki lõngajookse. Ja ikka nagu Bläk Rokit - ise olen rahul, poiss ka.
Aga see lõng... Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti. See oli tark pärast kudumist läbi pesta, et igasugune tööstuslik jama sealt välja saada, et lõng pehmeks läheks. Ma pesingi, käsitsi; aga oluliselt pehmemaks ta küll ei läinud. Kas mõni tark oskab nõu anda, mis valesti?



 Seljapealne palmik on eespoolsest erinev, lihtsam, rahulikum.

1.3.12

Siit nurgast ja sealt nurgast...




Alustuseks seelik. Mustrimaailmas käib Tehnika-aasta, iga kuu teemaks on mingi tehnika, märksõna, mis siis juhib osalejate mõtteid ja on valminud töödele ühisnimetajaks. Sel kuul loomulikult rahvuslik. Kuna minu päris rahvuslik töö alles kuivab, siis esitasin esialgu sohiga pooleks oma kootud linase seeliku. No linane on ju ikka padurahvuslik :)
Seelikul on tegelikult ka nimi, Chelsea. Ja tegin ma ta osalt sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad kootud seelikud, ja teisalt selleks, et mul oli kodus pool kilo linast lõnga, ja see näris mind, et seisab üks pusa ja ühtegi ideed selle kasutamiseks no lihtsalt ei ole. Nüüd siis on.
Lõng DROPS Lin, servapits DROPS Kid Silk, vardad 4 ja 3,5.

tegelikult koon ma selle seeliku veelkord, kui leian mõnusat värvi tviidlõnga, nagu originaalmuster ette näebki. Ta on linasest huvitav, aga tviidist jääks ta ilmselt uhke ka.

Ja Haapsalu rätt. Must. DROPS Lace. Varras nr 3. Muster on pärit Haapsalu räti raamatust ja rätt on keskelt kahandatud - see on vähemasti selle targa raamatu andmetel ainus rätitüüp, kuhu servapits kohe külge kootakse. Ei ole vaja pärast arvutada ja pitsi külge õmmelda ja muretseda, et kas ikka klapib ja venib ühtlaselt ja nii edasi, kes pitsi koob, saab isegi aru. Must on rätt sellepärast, et valget ma ei tahtnud. Musta pitsi kudumine oli ühel õhtul Mustrimaailmas jutuks ja mul tuli isu ära proovida. Nüüd tean küll, et kudujatel oli õigus - meie kliimas ja talvisel ajal olematu päevavalgusega, noh, ei pruugi see musta pitsi kudumine kõige arukam mõte olla. Aga pooleli ka ei saanud jätta. Sest poolelijäämine seda ähvardas küll. Nimelt ei jagunud 800m vihist selleks rätiks. Ja ilma abivalmis mustrimaailmlaseta oleks ma hätta jäänudki. Siinkohal veel kord minu tänukummardus Katriinale Kärdlast. Mul jäi jupike sinu saadetud lõnga järgi, nii et kui sul puudu tuleb, siis tead, kellelt küsida ;)

29.1.12

Küüntest kübar, või peaaegu


 Ei, see ei ole karneval ja igasugune sarnasus on kujuteldav ja puhtjuhuslik. Tegelikult on see minu müts, kübar, kaap, kuidas soovite. Üksiti sobib see Koome koos: Tehnika aasta esimese kuu näidiseks, allservas ja üleval ka on täitsa aus ripskude :) Tegelt on natuke piinlik, aga mis parata, tõlkimine võtab päevast nii suure osa, et muuks, lihtsalt niisaama tehtud töödeks või proovilappideks ei jää lihtsalt aega, või siis ei raatsi seda natukest nende peale kulutada.

 No kõik need, kes ei uskunud, et see ON müts, võivad nüüd koguneda laululava taha :) Sest on ju, veenduge ise. Tegime siin pilte nii ja naasuguseid, aga minu meelest on Sten selle kübaraasjandusega kõige armsam, ma ei hakka siia enda pilti panemagi. Milleks kõike ilusat ära rikkuda. Ja laps oli peakattest suisa vaimustuses, mine võta kinni, miks just.

Tehnilisi üksikasju ka veidi:
Muster on ikka DROPS,
Lõngaks Eskimo valge-beežikirju, et sobiks mu talvemantliga, vardad nr 8.


Eks nende töödega saab nüüd olema vähe napimalt. Nagu öeldud, võtab tõlkimine lõviosa sellestki napist vabast ajast, ja pea see aeg kätte ei jõua, kui tähtaeg kuklas kummitama hakkab. Aga midagi natuke ehk ikka tilgub siia ka. Kes piilub, see näeb :)