Vana võlg läinud aastast, kududa endiselt ei taha

Väike must kleit, plaanis... väga ammusest ajast... võib-olla päris kudumaania algusest. Päris originaal on Buttercup. Ei ma usu, et minu pilk sellel üldse peatunud oleks, kui ma poleks näinud seda, Pitsikuduja kleiti. Kummitas aastaid, BabyAlpacaSilk oli lõngakastis ka juba aastaid. Ikka ei tundunud miski õige, kas aeg või figuur või ettevõtlikkus. Ja eelmise aasta lõpus oli suur osa muutujaid korraga ühel joonel, nagu planeedid rivis. Siis ei saanud ju võimalust käest lasta, sest elu on ennegi näidanud, et kui ige aeg kätte ei jõua, siis mõni kindlaks asjaks varutud lõng a) jääbki seisma; b) muutub millekski muuks, c) muutub millekski muuks ja leiab endale uue kodu. Aga see must lõng muutus kleidiks, mustaks Buttercupiks. Minu moodi. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu vardad ei oska mustris ette nähtud A-lõiget kududa, need taljekahandused sünnivad kuidagi iseenesest. Ma ju tegelikult tahaksin proovida ka muud... aga välja kukub no nii, nagu ikka.

 Pilte pole palju mitte sellepärast, et ma peaksin ennast teab-mis-eriliseks vaatamisväärsuseks. Aga need pildid lihtsalt on nii ilusad, minule vaatamata. Pildistas taas hea kolleeg Andres. Ja ma pean ütlema, et pildistamine ei meeldi mulle, pildi peale jäämine meeldib mulle veel vähem. See tähendab, et Andres on vägaväga hea fotograaf, ta lihtsalt oskab, tekitada just õige meeleolu keset üsna kiiret tööpäeva, muide, ja selle meeleolu pildile püüda, delikaatselt nõu anda ja juhendada. Andresele äärmiselt tänulik, taas.