Taustast veel nii palju, et me oleme pea kõik pikemad ja ka lühemad distantsid jooksnud Mariga koos, see tähendab siis koos alustanud, kuni Mari jaksab eest ära minna ja mina jään distantsi omas tempos lõpetama. Meile selline lähenemine sobib. Ja nii me siis omavahel maratoniplaani pidama hakkasimegi. Esimeseks eesmärgiks oli muidugi rada läbida, lihtsalt - finišisse jõuda. Mina mõtlesin hästi salajas ajast ka, mõtlesin, et 4 ja pool tundi oleks supersaavutus, aga Mari natuke ikka jahutas mu optimismi. Viimane pikk trenn, mille me koos tegime (pea 3 tundi ja 25 kilomeetrit) väga julgust ei sisendanud - ikka väga raske oli. Lõpuks jõudsime siiski sinna välja, et üritame joosta koos Meelis Atoneniga, see on siis maratoni 4:30 tempomeistriga, nii kaua kui jaksame.
Pühapäeva hommikune kohtumispaik Jaani kiriku ees oli sügiseselt jahe ja tuuline. Pika kaalumise peale ajasime siiski dressikad maha, et joosta t-särgi väel - ja see oli hea mõte. Sooja ei teinud, distants on sooja tegemiseks piisavalt pikk ju ;) ja pea see stardiaegki kätte ei jõudnud. Veel stardis arutasime, et kui ikka hoiaks 4:15 tempomeistri tuulde.
Kuna me startisime erinevatest stardikoridoridest, siis stardis läksime Mariga lahku, olles eelnevalt kokku leppinud, et kohtume kas tempomeistrigrupis - aga kummas, kas 4:30 või 4:15, seda ma enam ei mäletagi - või siis esimeses teeninduspunktis Kadriorus. Kadrioru punktis ootaski Mari, ütles veel, et teda vaadati nagu natuke napakat, et jookseb siin, selg ees :D
Edasi kulgesime juba koos. Tempomeistreid kusagil silma ei hakanud, see-eest trehvasime trennikaaslast ja mõnda aega jooksime Pirita teel koos. Vastutuul oli päris tugev, püüdsime küll grupi tuulde hoida, aga ei ole meist ikka grupis jooksjaid. Marika vaatas kilomeetriaegu, need olid kenasti stabiilselt 6 minuti kandis ja mõned sekundid üle, enesetunne oli jätkuvalt hea. Pirita kandis sattusime kokku väikese grupipga, ajasime natuke juttugi, aga et nende eesmärgiks oli 4.45 kuni 5 tundi, siis me läksime ees ära. Lisaks ütles noormees, et 4:15 tempomeister olla meist nii 100 meetrit eespool. Vahepeal tulid vastu juba liidrid, kaks keenialast ees ja meie rõõmuks kolmandana meie treener Viljar :) Ergutasime nii teda kui teisi tuttavaid. Mähe tagasipöördel nägime ära ka otsitud tempomeistri, aga etteruttavalt olgu öeldud, et tema jäigi meil kätte saamata. Ja 4:30 tempogrupp oli meie hinnangul meist nii kaugel, et neid polnud mõtet ära oodata, tuli ise edasi rühkida.
Igas teeninduspunktis jõime, kuskil 10 kilomeetri peal võtsime ka esimesed energiageelid - siinkohal tuhat tänu Margaretele, kelle energiageeli manustamise nipp meilegi hästi sobib!
Mööda mereäärt tagasi, Tuukri tänaval oli kena tuulekoridor, ja ikka vastutuulega, siis juba Paks Margareeta, vanalinn, Šnelli park, Kaarli kirik ja esimene ring saigi otsa ajaga natuke üle 2 tunni. Trennitüdrukud lehvitasid Vabaduse platsi servas, taas, äärmiselt innustavalt, aitäh teilegi!
Uuele ringile läksime päris mõnusa enesetundega, veel oli jaksu raja ääres hõikavatele inimestele naeratada ja lehvitada ja omavahel mõnusalt juttu ajada. Kusagil Pirita sillal läks raskeks, tuul mere ääres oli ju endiselt vastu. Viimased 10-12 kilomeetrit olid minu jaoks võitlus iseendaga ühest teeninduspunktist teise. Ma teadsin, et 3 kilomeetri pärast saab uuesti juua ja natuke kõndida - selle olime me ka kohe alguses paika pannud, et joome kõndides, ja see sobis mulle kõll oluliselt paremini, kui joogipunktist läbi joostes siva midagi alla kulistada. Isa küsis hiljem, et kas katkestamise mõtet ei tulnud - no ausalt, mitte korrakski. Raske oli küll, seda ma ei salgagi, aga katkestamist ei tulnud mul pähegi. Ja nagu kiuste, oli ka tagasiteel mere ääres tohutu vastutuul, ja Tuukri tänavas, vanalinna alguseni välja.
Viimases joogipunktis Paksu Margareeta juures läks Mari eest ära ja mina tundsin, et kaasa ma minna ei jaksa. Lihtsalt ei olnud enam võtta seda varu kusagilt. Aga endalegi ülaltuseks säilitasin enam-vähem oma senise tempo. Vanalinnas tegin mõne kõnnisammugi, raske oli. Taas pargist läbi, Toompuiesteed mööda üles ja Kaarli puiesteel veel natuke üles - seal hakkasid lihased krampi kiskuma ja ma taas korra kõndisin. Õnneks sai edasi finiši poole juba allamäge ja hooga ja Vabakale keerates jõudis finišijoon ootamatult vara kätte :D Aeg finišikoridori kohal näitas üllatavat 4:19.27. Sellest ei osanud ma isegi unistada, selle poole püüdlemisest rääkimata. Ja minu suur vend, kes lõpetas maratoni natuke rohkem kui tund enne mind, läks mind finišikoridori juurde ootama hoopis hiljem :D
Mari ootas mind taas finišis - teate, see on kuldaväärt, kui sul on üks selline sõber - ja siis me istusime, kusagil Müürivahe tänaval müüri peal. Sõime Snickersit, ajasime natuke juttu, komberdasime maratoniala poole, kohtasime tuttavaid.
Õnneks ei olnud mul vaja samal päeval Tartusse sõita, ma sain oma poisikrantsidega Tapal peatuda, kuumas saunas käia ja puhata. Järgmine päev oli muidugi valus ;) Ülejärgmine ka. Aga naljakal moel ei võtnud see kogemus mul jooksuisu sugusi ära. Ega maratoniisu. Jah, raske oli ka, ma suisa ütleks, et ärge üritage seda jäljendada, kui te pole selleks treeninud, aga tore oli. Marju ennustas, et maratonil läheb ühel hetkel ikka igavaks. Vat minul igav ei olnud mitte kordagi, ja selles pole "süüdi" mitte niivõrd bändid ja diskorid raja ääres, kui see rada ja linn ise - ikkagi peaaegu nagu laulupeorongkäik ;)
