Kanarbikutooni heegeldatud kleit

Ilmselgelt võingi ma jääda ootama, et valmis kleit pildile pääseks. Need pildid said tehtud vist allääre mustri pärast, et kas ikka nii saab. Noh, sai küll. Ausõna, otsad peitsin ka ära. Juba augustis, siis, kui kleit valmis sai.


Originaal jäi silma Pinterestist, selline, aga need igavad koledad ringid - oli ju kohe ilmne - tuli asendada millegi muu ja huvitavamaga. Lõngaks DROPSi Muskat, ja varrukad tulid ka originaalist lühemad. Ananassimuster selle tööga armsamaks küll ei saanud. Inspiratsiooni ja käsitöötahtmisega on endiselt... kehvapoolne.

Sõbrad ei ole kassid

Hooajale juba justkui traditsiooniliselt joon alla. Puhkus. Või noh, mis need viimased nädalad olnud ongi, spordi seisukohalt, kui mitte puhkus.
Laulasmaa ultra lõpetab traditsioonilisel hooaja esimese poole. Teine pool on alati... juhuslikum, nii näib. Aga selles suves oli palju tennist, küll Morise ja küll Piretiga. Hingele teeb pai igal juhul.
Juulis tekkis kusagilt Kambja tervisejooksusari, 3 etappi maastikul ja tõusudega. Võsul oli juuli keskel poolmaraton -  nothing to write home about. Palav, raske, 2 tundi.
Igamehe maraton Järvakandis. Formaat nagu ikka, 10 ringi, ametlikke ja mitteametlikke TPsid rajal oi-kui-palju: ikka kilu- ja muna- ja õlle- ja piparmündijoogi omi - see viimane oli taas meie lemmik. Nagu Järvakandis ikka, kerge ei olnud. Eelviimasel ringil lõi Mari käega, et tema enam ei viitsi ja jäi kõndima, mulle näis, et ma jaksan natuke veel joosta, ja nii ma siis läksingi. 4t13min. Kaido oli rahul, et olematu ettevalmistuse pealt ilusti tehtud. Peab meeldima.
Ööd orienteerusime Raadi pargi Marikaga. Ära eksida saab igal pool :) Aga tore oli.
Jõustruktuuride suvemängud - selline... omapärane ettevõtmine. Minul jäi juhendist silma, et saaks joosta Väike-Rootsit, no ausalt, keska lõpetamisest alates ei olnud sellist teatejooksuformaati enam ette tulnud. Rääkisin siis Marikale, sest tema osaleb ju kõikidel KV spordiüritustel. Ja teadagi, annad sõrme... Juba tekkis riburadapidi alade hulka orienteerumine (see jäi minust lõpuks tegemata) ja mingil pentsikul moel sulgpalli paarismäng. Spordiinstruktorile piisas teadmisest, et mul ON korralik reks olemas, nojah. Koha peal keris absurd tuure ainult juurde. Sulgpalli paarimängule lisandus teisel päeval ka üksikmäng. Ma ei unusta iialgi oma segapaarismängu paarilise ilmet esimese mängi järel - aga Sverre on priima, ja mängude vahepeal pani mind mängima. Nii et lõpuks olime me päris tublid ja kusagil päris keskel. Siis veel 100m jooks, see va Väike-Rootsi, mille pärast ma üldse läksin - KV naised said 3. koha, ja sisesõudmine. Siinkohal on paslik tervitada Meelist, kes on parim sisesõudmise treener, aga oleks mul olnud õrnemat aimugi, millesse ma end segan, oleks ma ikka enne mõelnud. Lihtsalt väga raske oli. Tulemuseks vanuseklassi 2. koht.

Treenimine oli kesk kõike seda üsna juhuslikuks muutunud. Kõik ei õnnestunud ka. Ja tööd tekkis kogu aeg juurde, aja leidmine läks üha keerulisemaks, eesmärk oli ka udune.
Septembri keskel tegin KV ÜFTi, esimest korda elus 300 punktile, jooks alla 15 minuti. Porkuni järve jooks, motivatsioon jäi rajal sellesse kohta, kus järvevesi oli rajale tõusnudja kohati seelikuserva märjaks tegi. Vahepeal olime Kaidoga mõelnud, mis ja kuidas ja leidnud, et maratoniks on kõige lihtsam valmistuda. Tartu maratoniks. Enne maratoni Õhtujooksu III etapp, Kaido käskis vabalt võtta, meil Marikaga ikka ei õnnestunud kuidagi. Aga jooksurõõm oli vahepeal tagasi tulnud, lihtsalt hea oli jälle joosta, eriti veel sõbraga koos.
Tartu jooksumaraton oktoobri esimesel päeval ehk Mille nimel kõik see.. Tõotas ilusat ilma, seega seelikujooks. ProRunneri telgis mustmiljon toredat inimest, häid soove ja elevust, ja nii ta algaski. Läksin eespool 4 tunni gruppi, st peaasjalikult ikka üksi. Hästi tore oli tegelikult. Kuni kuskil 18. kilomeetril, linna taga tuli vastutuul... ja jäigi... tuul... ja vastu. Praktiliselt lõpuni välja. Ehk terve selle tuulemurru keskel oli vast 7 kilti üks laiaõlgne mees, kes natukenegi aitas tuulest läbi minna. Lehvitan Martinile, kes jooksis minuga oma 5 kilti lõpu otsas, tuule ees ja sees ja sai täpselt aru, mida ma tundsin. Päriselt ka, see tuul ajas lõpuks südame pahaks ja nutu peale, masendav. Ülikooli tänava otsas ootas Veiko ja aitas viimased 3 kilti vastu pidada, vedas Lossi tänavast üles ja käskis Toomel venitada, kui sääred nii krampi läksid, et joosta justkui enam ei tahtnudki. Toomel oli Marika - nojah, teadsite isegi ju, sest selliseid asju sõpradeta ei tehtagi, üldse mitte. Siis juba teistpidi Toomelt alla ja tulemuseks 3t59m18sek. Nii et maratoni aeg on "midagi 3 tunniga :)"
Tegelikult jäi kripeldama see, kuidas oleks vast suutnud joosta natukenegi paremates tingimustes. Nii et maratoniga ei ole veel kõik, nii näib.
Linnasprindi lõpetasime Taanieliga mõnusalt vaheldumisi joostes ja kõndides, tore oli.
Oktoobri viimasel nädalal oli Budapestis võimalik joosta veel mõnusalt ja seelikus, ilus oli nagunii. Vaateid oli igasuguseid ja ilusaid.

Hooaja päris viimane Treenituse Novembrijooks. Treenimine ise oli vahepeal muutunud veel juhuslikumaks, aga tunne, et 5 kilti on võimalik alla 25 minuti joosta, oli kusagil ikka olemas. Eelmisel õhtul võttis Taavi eesmärgid jutuks ja selle tulemusena jäi mulje, justkui tahaks ta rajal seltsi pakkuda. Nii läkski. Algusest lõpuni koos, Taavi jooksis küll vahepeal selg ees ja aeg-ajalt kiikas üle õla, siis oli taas kõrval ja seadis uusi eesmärke, et kes kõik on rajal aja kätte saada. Natuke enne 4 km tähist hõikas: 1 vein, kui aeg tuleb alla 24 minuti". Mine võta kinni, on see nüüd sisemine või siiski väline motivatsioon :) Päris lõpusirgel ikka see kurikuulus: ja nüüd kõigist meestest ja naistest ka mööda. Finišis ajaga 23.57. Personal best missugune, ja ilma Taavita ei oleks seda tulnud, selge see. Ma söandaks suisa öelda, et ilus punkt... täitsa ilusale hooajale.

Mina tänan, teid kõiki, kes te minu eluga kokku puutute ja endast osa maha jätate. Marika ja Kaido, treenime veel, eksolegi.
Ah et sõbrad ja kassid? Sest juba Sammalhabe teadis, et kasse on võimalik armastada kahe- või noh, äärmisel juhul kolmekaupa. Milline vedamine ikka, et see sõprade puhul nii ei ole.

Murtud südamete seelik

Just sellise nime sai seelik, mis jäi mulle silma Pinterestis, no kes muu kui Helle selle mulle ette söötis. Originaal on selline. Mina valisin Vikkelist puuvillase Catania, 7 tokki kapsaussirohelist ja 1 toki oranžikaspunast. Heegeldasin paanide kaupa, et saaks ühe paani teha punasega. Ja mulle näis, et originaal läheb alt väga kellukeseks, sestap muutsin natuke mustrit. Paanid kokku, värvel peale, nöör puusale ja valmis tema saigi. Pildistas Helle.

Tegelikult mulle see seelik ikka päris kohe meeldib, ilmselt uus selle-suve-lemmik.
PS. Aga et miks murtud südamed? Sest see nupumuster seal sammaste vahel meenutas kangesti südameid, äraspidiseid.

Tundub, et vale algus on kõige parem algus

Esimene pool spordihooajast on trraditsiooniliselt läbi saanud. Seekordne hooaeg puha pealkirjata, aga sellest ehk veel veidi hiljem.
Treenimisega alustasin võimatult vara, juba detsembri viimastel päevadel. Eesmärgiks maraton Pariisis. Siinkohal on paslik tervitada Kaidot, kes selle Pariisi-kärbse meile pähe pinisema pani. Ja Kaidot, kes meid treenima hakkas. Ja Liisi, kes meid kantseldas. Ja Annet-Jaanust.
Maraton aprilli alguses ebaõnnestus kuninglikult, lihtsalt. Vahel kohe ei õnnestu ja kõik, mis vussi minna saab, seda ka teeb. Aga terve selle Pariisi kesklinnas tehtud jalutuskäigu ajal saatis mind mõte, et küll treenimine oli tore ja nauditav ja vahva. Endale kaotamine ei olnud üldse kurb.

Pariisi medal on suur ja ilus ja kogemusena ei maksa suurmaratoni kindlasti alahinnata.
Üks pilt minu telefonist, teise tegi Anne oma rõdul.



Tartus väikesed sutsakad, Sinilillejooks 3,2 km. Püüdsin aega alla 15 minuti, tuli punktipealt 15. Tore ju.
Tartu kevadjooks, see 10 km. Jooksime Marikaga koos, eesmärk Kaido pandud alla 50 minuti. Olud olid raskepoolsed, palav ja tuul, aeg tuli 17 sekundit aeglasem. Taas, pettunud ei ole, sest rajale ei jäänud midagi. Ja mis need numbrid üldse loevadki, eksju.


Kevade tähtüritus, Otepää jooksutuur, juuni alguses. Teate küll, see Raskelt ilus tuur :) Algus oli üllatav, nimelt selgus, et ProRunneri naistest olime Marikaga kahekesi, tiimi moodustamiseks oli vaja 3 jooksjat. Eelmise aasta esikoht tahtis ju kaitsmist. Kristi, tubli tüdruk, leidis kiirelt kiire Egle, kes oli nõus PR-na jooksma.
1. päev  Tehvandil, täiesti tappev, palav, raske. Osalesin sel tuuril 3. korda ja ma olen üsna kindel, et esimese etapi lõpus olen ma nüüdseks 3 korda lubanud: ei iialgi enam :) Noh, üsna ruttu läheb see tunne mööda. Aga tõesti, esimese päeva motiiv võikski olla: Ainult hulludele.
2. päev Pühajärve ümbruses. Selle etapi jooksime Marikaga algusest pea lõpuni koos. Alles Mäe tänava tõusul läks Marika eest ära. See etapp oli eelmise aastaga võrreldes üllatavalt mõnus.
3. päev Kekkose rajal. Nojah, võtaks õige vabalt, eks. Suurem osa tõuse laheda kõnniga, nagu ikka, laskumised seevastu mõnusalt. Väga raske ei olnud taas. Ja juba enne viimast etappi oli PR naiskond konkurentidest ees poole tunniga, stressi ei mingit, eksolegi.
TP-d on Otepääl alati mõnusad, finišimeeleolu samuti, sel korral üllatas veel väga vahva fotograaf, kes lisaks pildistamisele ei pidanud paljuks ka jooksjaid ergutada. No oligi, Raskelt ilus ja raskelt tore ja raskelt raske.

 Pole ju vaja korrata, et PR naiskond kaitses eelmise aasta esikohta. (pildistas Guido). Ja Harimäe TPs torkas Guido mulle pihku joogitopsi ja hõikas rõõmsalt: rummikoks :) No tegelikult oli ikka spordijook. Ja oli hästi tore.

Ja just selline plakat oli suts enne Harimäele jõudmist põõsa külge kinnitatud. Nagu öeldud, pulss käitus kenasti, aga näo vedas plakat - seda enam, et täiesti ootamatu - kindlalt naerule. Ja sel etapil sääsed ei seganud. (pildistas Taavi, plakati tegi ka Taavi - aga seda te teadsite juba isegi ;))



Ja Laulasmaa Ultra. Nädalavahetusel enne jaani. Reglement lubab liikuda 32 tundi või 211 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kumb enne otsa saab. Ringitatakse ikka 21,1 km rajal Meremõisast Türisalu pangale ja alla, tagasi ja teisele poole Helikülla ja Meremõisa tagasi. Kosmosemuttide ja Liblikate liit naiskonnana kirjas ja nii ta lahti läks.
1. ring. Vihma hakkas sadama täpselt kl 10.03. Ja etteruttavalt - jäigi sadama, kas udukat või padukat. Peaaegu et lakkamatult. Aga tore oli. Esimene ring oli puhtalt meeldetuletamise ja muljetamise ring.Sest suur osa seltskonda oli kas nime- või vähemalt nägupidi tuttav, ikka nagu suguvõsakokkutulek. Pluss TP-d, mis Laulasmaal on ekstraklass. Lemmik-Türisalu TPs tervitati meid lausa rõõmuhõisetega. Algus oli rahulik, tõusud ikka kohe kõndides, ja rada oli vesine-mudane ka kohe algusest peale. Muide, seda suurt puud, mis eelmisel aastal risti rajal oli, enam ei ole. Võsa on ka vähem, aga truubi kohal on rada kitsapoolne. Puust trepid on sama libedad nagu ikka ja logisevad veel rohkem. Aga üle oja on ehitatud sillake. Rajal oli tore fotograaf, seesama, kes meie esimeselgi aastal, viskas mõnusat nalja. 21,1 km.
2. ringi eel vahetasime märjad särgid kuivade vastu. Nojah, mõtet suurt ei olnud, aga siiski. Ja rajale tagasi. Naljakal moel oli 2. ring vist kõige raskem. Natuke hakkas põlvedele ja lihas kippus kangeks jääma. Aga me jooksime seal, kus joosta kannatas, jooksime palju ja täitsa tempokalt. 42,2 km.
3. ringile suundusime pikema jokutamiseta, polnud põhjustki passima jääda. Kõik klappis lihtsalt. Nüüd oli rajal ka Hannes, täiesti ootamatutes kohtades, tegi pilte, üks parem kui teine.
Vääna-Jõesuu punktis kallas ilus tüdruk - nokatsil kiri: Sport teeb ilusaks (ausalt, väga ilus tüdruk oli) - topsi natuke õlut. Sealt edasi oli igal ringil mingi lihaselõõgastaja, tohutult aitas, igatahes.
Jooksupausid venisid ehk veidi pikemaks, aga tõesti üksnes veidi.
Vahepeal hakkas vihm väsitama, ei olnud teisest enam rõõmu ega miskit, aga isegi see tunne läks üle. Vähemasti oli vihm sel mändidealusel liivasel osal liiva kenasti kinni ja kõvaks peksnud. Niigi palju abiks. Õudselt hea oli joosta, kerge. Jätkuvalt. Mingil hetkel jõudis TomU meile järgi, aga asfaldil läksime taas eest ära. Tom hõikas, et tugevad olete. Aga kiiremini oli lihtsam joosta kui aeglaselt kulgeda.63,3 km.

4. ring lihtsalt algas. Õhtu oli käes, aga et Meremõisa süüa polnud veel toodud, läksime liikvele. Õhtust sõime hoopis Türisalus. Teenindus superluks, nagu ikka. Telgi alt välja minna ei tahtnud, tuul oli tõusnud ja vihma valas ikka korralikult. Aga valikut väga ka ei olnud. Meil oli Marikaga kokkulepe, et kui metsas hakkavad puud murduma, - ma mõttes lisasin juurde: ja merel laevad uppuma - siis on aeg rajalt ära minna. Vääna-Jõesuu punktis ilus tüdruk andis meile teki õlgadele. Kuniks me laua ääres seisime ja mõtlesime, mida juua või süüa. Ühel hetkel oli valikuks soola sisse kastetud viinamari. Peab meeldima :) Laskumised ja tõusud hakkasid keeruliseks muutuma, libe oli, porime ja märg. Heliküla punktis rääkis üks teine ilus tüdruk anekdooti, või noh, midagi sellelaadset. Me ei jõudnud kingad ostnud naise loo puänti ära oodata, mõtlesin, et järgmisel ringil küsin. See ring lõppes jooksutempoga 6:25/km, päriselt ka, noh, siis kui me jooksime, mitte keskmisega :P. 84,4 km.
5. ringi eel vahetasime taas riideid-sokke. Mina panin kuivade sokkide peale jalga tagasi oma NB tossud, läbimärjad, aga tunne oli selline, et tossuvahetus ei ole õige. Ja tunne ei petnud. Muide, kui eelmisel aastal olime sel ajal juba kodus tagasi - villide pärast, siis sel aastal ei ole sel teemal midagi öelda. Jalad pidasid imeliselt vastu. Sõime Meremõisas tatraputru, ajasime juttu ja mõtlesime, mis edasi. Südaöö hakkas lähenema, rajalt tuldi jutuga, et rajad lähevad järjest hullemaks ja me kaalusime tõsiselt, et teeme pausi ja ootame vihmapausi. Samas, magada ei olnud meil ju plaanis. Enesetunde järgi polnud ka põhjust. Hulk aega istusime, lõplikku otsust justkui ei paistnud. Siis näis, et vihm annab järele ja tehtud-mõeldud. Teele! Marga laenas meile pealampi, selle võtsime nüüd kaasa. Jooksime seal, kus kannatas, libeduse ja pori mõttes. Mujal kõndisime tempokalt. Ikka päris tempokalt. Türisalu TPst laenasime kaasa teise pealambi, sest oli arvata, et ees ootavad laskumised ja tõusud on päris karmid. Olidki. Samas olid raja serva pandud küünlad - kujutage ette, torm, paduvihm, mudane ja noh, mitte kõige ägedam, ja siis lähed küünaldega ääristatud rajal :) Imeline!
Lambi lubas Hannes meile kaasa, sõnadega: siis te peate siia tagasi tulema. Me muidugi suure suuga lubasime ka. Ja tegelikult oli see ka kindel plaan. Keila-Joal meid juba oodati, et "18 ja 19" ei ole veel tulnud - päriselt ka, just nii asjad seal käivadki, inimesed päriselt ka hoiavad sul silma peal. Punktis saime ka teada, et kaalutakse võistluse lõpetamist. Ja nii läkski. Meremõisast edasi me enam ei pääsenud. Isegi Heliküla "motivatsiooniringile" Pille meid enam ei lubanud - ja ma ei saanudki teada, mis juhtus kingad ostnud naisega. Põhjusel, et ilm ei parane ja rajad on osalejatele ohtlikud. Ma üldse ei vaidle korraldajate otsusele vastu. Kuigi ma tean, et meie oleksime lõpetanud 5. ringi ja siirdunud 6-ndale. u 101 km.
Pettumus oli muidugi suur. Ilma igasuguse valehäbita olid need mu elu kõige lihtsamad 100 kilti. Ma tahtsin veel joosta, mitte lihtsalt kulgeda, vaid joosta. Kõik, no kõik klappis imeliselt; okei, ilm välja arvatud. Nii et järgmisel aastal Laulasmaal näeme.

Näete, sillake üle oja.

Täiesti ootamatutes kohtades oskas Hannes oodata ja üllatada :)
(kõik pildid Hannese tehtud)

PS. Ja nüüd siis see pealkirja ja motiivita hooaeg. Gurmeejooksude hooaeg on juba ära olnud. Ilusate medalite hooaeg samuti. Mulle näib, et kusagil on ootel lahedate teeninduspunktide ja toredate fotograafide hooaeg :)

PPS. Ja ma ei teagi, kuidas läks Kosmosemuttide ja Liblikate Liidul ;)

PPPS. Et miks vale algus? Sest seekord Ultrale minnes läks kõik valesti, juba teel hakkas meenuma, mis kõik maha jäi, aga oleks pidanud kaasas olema.

Vana võlg läinud aastast, kududa endiselt ei taha

Väike must kleit, plaanis... väga ammusest ajast... võib-olla päris kudumaania algusest. Päris originaal on Buttercup. Ei ma usu, et minu pilk sellel üldse peatunud oleks, kui ma poleks näinud seda, Pitsikuduja kleiti. Kummitas aastaid, BabyAlpacaSilk oli lõngakastis ka juba aastaid. Ikka ei tundunud miski õige, kas aeg või figuur või ettevõtlikkus. Ja eelmise aasta lõpus oli suur osa muutujaid korraga ühel joonel, nagu planeedid rivis. Siis ei saanud ju võimalust käest lasta, sest elu on ennegi näidanud, et kui ige aeg kätte ei jõua, siis mõni kindlaks asjaks varutud lõng a) jääbki seisma; b) muutub millekski muuks, c) muutub millekski muuks ja leiab endale uue kodu. Aga see must lõng muutus kleidiks, mustaks Buttercupiks. Minu moodi. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu vardad ei oska mustris ette nähtud A-lõiget kududa, need taljekahandused sünnivad kuidagi iseenesest. Ma ju tegelikult tahaksin proovida ka muud... aga välja kukub no nii, nagu ikka.

 Pilte pole palju mitte sellepärast, et ma peaksin ennast teab-mis-eriliseks vaatamisväärsuseks. Aga need pildid lihtsalt on nii ilusad, minule vaatamata. Pildistas taas hea kolleeg Andres. Ja ma pean ütlema, et pildistamine ei meeldi mulle, pildi peale jäämine meeldib mulle veel vähem. See tähendab, et Andres on vägaväga hea fotograaf, ta lihtsalt oskab, tekitada just õige meeleolu keset üsna kiiret tööpäeva, muide, ja selle meeleolu pildile püüda, delikaatselt nõu anda ja juhendada. Andresele äärmiselt tänulik, taas.