Esimene seelik, Chelsea, selle järgi kootud, sai tegelikult alguse hoopis tõsiasjast, et mul oli kodus pool kilo Drops Lin puhast linast lõnga ja mitte ideepojukestki, mida selle lõngaga peale hakata. Aga niisama jõude kastis seisnud lõng hakkas juba närve sööma. Kaalusin mõttekesi nii- ja teistsuguseid, no mitte midagi sobivat. Ja siis jäigi näppu Chelsea. Minul sai ta selline.
Pitsiks kasutasin ära ühest varasemast kampsunist järele jäänud nubeliku Drops Kid-Silki, vardad olid vast 4 (no kes seda enam mäletab) ja küljele sai mitu-mitu kärtspunast nööpi.
Loodetavasti ei pane te pahaks, kui tulevikus selle seelikuga veel kord kohtute. Mul on nimelt plaanis ta uuesti kududa, seekord siis juba tviidist, nagu ka originaal ette näeb. Lõng ootab mind Pulloveri poes, niipea, kui värvi välja suudan valida, tuleb lõng ka minuga koju. Ma lihtsalt kujutan ette, et tviidist jääb see seelik veel lahedam, aga seniks kannan oma suvist linast seelikut.
Natuke seda va õnnetut linast jäi alles ka, mis sellest sai, näeb veidi hiljem. Ma nimelt ei armasta tegelikult poolikute töödega vehkimist. St. kui teised seda teevad, on huvitav küll, aga ise ma seda teha ei taha :)
Ja nüüd siis see teine, kallikene - sõna otseses mõttes loomulikult :D Algidee pärineb siit ja sellisena, Carnaby. Ja üksiti virtuaallehvitus Pisiinglile, kes seda seelikut koos minuga kudus, n-ö koos-paaris-kudumisena. seltsis ikka segasem.
Lõngaks valisin Noro Flower Bed toon nr147. Minu seelik sündiski sellest lõngast, sest tegelikult läksin ma Tallinnas poodi Wool&Woollen hoopis otsima tviidlõnga siinses postituses esimesena näidatud seeliku jaoks. Tviidi aga ei saanud. No ja kuna kuklas ketras Mustrimaailma foorumis veeretatud vaimustus ja jutt Noro lõngade ületamatusest, siis uudishimu sai kainest kaalutlusest võitu ja 256 grammi eelpool mainitud lõnga tuli minuga koju kaasa. Mind paelusid selle lõnga toonid, justkui pronksine ja kahvatukuldne vaheldumisi halli, musta ja helelillaga, näpuotsaga muid toone ja varjundeid ka. Proovilapist selgus, et seelik tuleb põigiti kududa, et triibud jääks vertikaali, no ei saa ma endale lubada horisontaaltriipu, pole midagi parata. Ja pika otsimise peale Carnaby silma jäigi, paistis sobivat, oli hea lihtne kududa, sirged paanid vaheldusid lühendatud ridadega paanidega ja värvid jäid ka justnagu klapitatult peaaegu paanide järgi jooksma.
Aga nüüd siis see paljukiidetud Noro. Täitsa ausalt, esialgu jäi vaimustus minust ikka väga kaugele. Kududes ei hoomanud ma mingit eelist muude lõngade ees, pigem oli ta pihus karedapoolne. Ma jõudsin ikka päris mitu korda oma terves mõistuses kahelda. Aga see selleks - pooleli ei saanud ma seda ju ometi enam jätta. Nagu piltidelt on näha, siis valmis tema sai. Leotasin seelikut natuke ja pesin läbi - loomulikult käsitsi :D ja kohe panin selga ka. Nooh, oli natuke ehk pehmem, aga minekuga oli nii kiire, et polnud aega selle üle enam juurelda. Ja siis juhtus see, et ma jäin sellega esimesel õhtul kohe vihma kätte... Hoidsin teist nagu silmatera, et välja ei veniks - vihma lahmas ikka korralikult. Kuivatasin öösel, ja järgmisel hommikul ei saanud muud, kui seelikut silitada - selline siidine ja sile oli teine, mõnus katsuda ja kanda :D Noro-fänni minust ei saanud, aga oma seeliku üle olen uhke küll.
Seelikusse kulus ära pea kogu see koju kaasa tulnud 256 gr lõnga, üks nubelik on alles siiski. Varras oli kogunisti 2,75mm, siis jäin koetihedusega rahule.
Ei tea, kas seelikute mõõt hakkab viimaks täis ka saama...? Või on see siiski pigem retooriline ;)
