Total Pageviews

13.10.15

Jooksuhooaeg on ümber saanud

Ja just nii ongi. Nüüd siis on otsas ka selle aasta hooaja teine pool. Esimene lõppes ju juba jaanipäeval. Juuli-augustikuusse mahtus tegelikult päris palju toredaid treeningjookse, ilusa sooja mere ääres ja mõnusas kliimas. Palju-palju ujumist ja jalutuskäike-mäkkeronimisi veel lisaks.


Aga puhkus ei kesta ju igavesti, augusti alguses olime kodus tagasi ja algas jooksuhooaja teine pool. Algas ammulubatud Järvakandi Igamehemaratoniga. Ja kohe oli selge, et treeni kuumas kliimas, palju tahad, kui Järvakandis on palav, siis on ikka kole küll. Aega võttis tohutult, õnneks ei olnud plaanis ennast pildituks joosta ja nii me siis Marikaga kulgesimegi. Esimesel ringil oli meiega Tarmo, kes ilmselgelt ei suutnud meiega koos tiksuda. Ja oma eesmärgi - poolmaratoni - täitudes jooksis Tarmo meile veel ühele ringile vastu ja ühe ringi meiega koos. Oli vägagi abiks. Soovin teilegi selliseid sõpru, nagu mul on ;)


Vahepeal 2 starti Linnasprindi ööetappidel. Ööteadet nautisin ikka sajaga, mis siis, et ma suudan öises dendropargis korraks ära eksida. Ikka oli tore.

Tallinna maratonipühapäeval olin poolmaratoni stardis. Plaan oli, aga eks läks nagu ikka - jumal juhib. Taas, pildituks joosta ei tahtnud, ja oli täitsapäris raske ka. 

Trennikaaslane Erkki oli fotokaga täitsa õiges kohas ja hõikas, muidu oleks vist lonkima jäänudki. Aeg jäi PBle alla, aga oli viisakas. Sellega pidi hooaeg lõppema, aga ka siin asus jumal juhtima. Ja hooaeg kestis veel jupikese.
Tartus üks sutsakas õppeasutuste teatejooksu tiimis. Auväärne viimane koht, aga tiim jooksis ägedalt. 
Tapa valla rahvajooks. Natuke üle 7 kilomeetri maastikul. Oli raske mis kole, vanusegrupis 4. (ja vist viimane ;)) koht, aga tempo oli täitsa ok. 
Siis Linnasprindi viimane päevane etapp. Jooksukas, lihtne ei olnud, aga oli täitsa tore. Aga uuel hooajal uut moodi, arvan ma. Ja tänan Hellet, kes on mind päris mitu hooaega välja kannatanud. 

Tartu linnamaraton. Stardis ma ei olnud. Ahh, luiskan, olin ju küll, lastejooksudel :) Medal ilus, lastel siis, üritus ise ei kannata kriitikat, paraku. Ja siis leekisin rajale, veepudel käes ja 2 geeli taskus. Jooksin Marikale vastu, teel ergutasin joooksjaid. Ihaste poole suunduval kergliiklusteel sain Marika kätte, jooksime koos Atlantiseni, püüdsin aidata nii kuis oskasin - pakkusin juua, viskasin tühja geeliapki ära, julgustasin ja ergutasin nagu tüütu eesel Shreki multikas. Mari läks edasi, mina lõikasin ja lippasin Supilinna. Tuttavamatega jooksin natuke kaasa, võõrastele plaksutasin, nagu ikka - karismaatiline eestlane ikkagi. Supikast koos Marikaga tagasi, Losi tänavast üles, tiir Toomemäel, Marika suundus ühele, mina teisele poole Toomelt alla. Lõpuspurt finišikoridoris ja tehtud see oligi :D
Ja siis justkui polnudki enam midagi muud. Ujumas käisin lastega. Tore on. ja siis tuli mõte, et "kui äkki prooviks õige natukene joosta". Niisama, enda jaoks, trenniks, aja ja pulsita, lihtsalt kulgeda. Ja kas teate - õudselt tore on.
Uus hooaeg ootab kandvat teemat, põhieesmärk on juba olemas! Jooksmiseni!


5.10.15

No kiirkudujaks ei saa mind juba ammu enam pidada, ilmselgelt.

Nojah, viimati oli põhjust uuest kudumist rääkida aprillis. Ja juba oktoobris on teema taas aktuaalne. Tõepoolest, ma usun, et mitte üks asi ei ole mul nii kaua varrastel olnud. Eks oma osa oli ka suurel suvel, mis vääramatult kohale jõudis. Aga siiski. Ja see selleks.
Kleit. Originaal ringles MM-s juba ammu, originaal on, muide, valge. Selge see, et Lumekuningannaks ma ei sobi, ka siis, kui mõni seda kindlalt usub. Ja kudumisega alustamine võttis terve igaviku, kuidagi keeruline ja pelutav tundus see ettevõtmine. Kastis ootas siiski sinine, pardon - türkiissinine, puuvillane lõng. Mul ei ole mitte kunagi olnud mitte midagi nii sinist, arvan ma.
Natuke katsetamist, törtsuke harutamist, mõned pärlid kaelusesse, kuklale nööp, ja nii ta edenema hakkas. kehaosa ülevalt alla ja muster raglaanis nõudis ikka natuke pusimist. Seelikuosa pits kootus alt üles. Ja siis kulus veel terve igavik, et need kaks tükki omavahel (peaaegu et) ilusti ühendada. Ja siis kulus veel umbes pool igavikku, et nööp ette õmmelda. Ravelry teab ilmseksimatult, et kleidile kulus algusest otsani nädal aega vähem kui 6 kuud. Selline sai:

Pildistas Laura. Ja nüüd on taas kudukriis.

15.6.15

Elu välja ei mõtle aka Kaks ilma kolmandata ei jää ehk Harva, kui vastutuulest on nii palju rõõmu

Ilmselgelt on fookus kadunud, kui siin saab spordijuttu lugeda juba kesk hooaega. Või mis sport see niiväga ongi, või mis hooaeg, niisama imitatsioon. Trenni ma ju eriti ei tee, need jooksusutsakad ei klassifitseeru õige trennina, tennist on olnud küll tore mängida. Aga see selleks. Kübaraturniirile ma ei saa minna.

Tartu kevadjooks, see, mis varasemalt oli Olümpiajooks. Läksin starti, sest kui võistlus koju kätte tuuakse, siis ometi võiks ju. 10 kilomeetrit meie treeningjooksurajal. Tehtud-mõeldud. Oli hästi tore. Püüdsin ühe pisikese politseitüdruku sabas püsida, ma teadsin, et eelmisel aastal olin ma teda võitnud. Kilomeetrid kulusid, raske ei hakanudki, samas ei söandanud väga juurde ka panna ja nii ma siis kulgesin. Nagu juba traditsiooniks saanud, sai Veiko mu Emajõe promenaadil kätte, nii paar kilti enne finišit. Minu punane jooksuseelik oli tema orientiiriks, ja lõpus hoidsin mina juba hammastega Veiko kannast, et mitte maha jääda, täpselt nagu mõnel eelmiselgi aastal. Politseitüdruk, muide, jäigi oma 4 sekundiga ette. Igatahes oli hästi tore ja roheliste ProRunnerite rohke. 

Otepää jooksutuur. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et see üritus vahele jätta. Äkki siis, kui see liiga suureks paisub? Igatahes oli endiselt tore ja vahva ja raske ja tore ja vahva. Rajad peaaegu samad kui eelmisel aastal: Tehvandi ümbruses 10 kilomeetrit - no mul tõesti ei olnud meeles, kui jubedad need tõusud (ja laskumised) seal olid; Pühajärve ümber 17,2 km - see oli mingil pentsikul põhjusel kõige raskem, palav oli ka muidugi; ja Kekkose rajal 15 km - see oli eelmisel aastal hoopis rängem kui sel korral. Terve tuuri korraldus oli endiselt superluks, ja ProRunneri naiskond tuli tiimide arvestuses esikohale :) 
Kriitikat ka - kui korraldajad ütlesid, et suur osa tuuri eelarvest läks ilma tellimisele, siis minu meelest ei olekski nii palju investeerida vaja, isegi vastutuulest oli rõõmu :)

Laulasmaa Ultra. Algas toredasti, nagu ikka - Kosmosemutid olid kohal. Ja siis selgus, et reglement on reglement ja tiimi moodustab 3 või enam jooksjat. Mis muud, kui Kosmosemuttidel tuli Liblikatega - ema ja tütar Vennikaste kujul - ühte heita ja moodustada Kosmosemuttide ja Liblikate Liit :) Kümnest oli start, ja juba oli palav. Esimese ringi lõpus tegime plaasterdamise pausi, ja siis teise ringi lõpus uuesti. Palav oli ikka veel.
Pildi tegemise puhuks 3. ringi alguses tõmbasime särgid selga. Ja liikusime edasi. Minu rakkus jalad olid valusad. Selle ringi 15. kilomeetril sai Rain meid kätte, kõndisime koos. Samas, joosta oli lihtsamgi kui kõndida. Ja Mari märkis, et küll on lihtne tubli olla. Tuleb ainult kõndida, ja juba vastutulijad hüüavadki: Tubli! No millisel teisel võistlusel ainuüksi kõndides tubli olla saab ;) Või millisel teisel võistlusel riietud lahti ja kinni ja keegi ei kobise. Või millisel teisel võistlusel ei sõida liidri ees jalgrattur? Või ei ole tagatud meditsiinilist teenindust? Ja ometi kõik funkab, imeliselt lausa. Millisel teisel võitluses jood segamini kõike, mis laual on: ikka energiajooki ja vett ja kokakoolat ja tomatimahla, ja teed endale juustuleiva ja meeleiva ja sööd oliive ja kartulikrõpse? Ja kõike segamini.
3. ringi lõpus tuli pikem paus, see, mille kohta Hanna küsis, et kas tegu on käsitöötoaga. Nojah, oligi, teemaks: Tee endale ise uued jalad. 
Sõime ja püüdsime uuesti rajale minna, aga olime mõlemad enne juba aru saanud, et kui ma enam liikuda ei saa, siis saab võistlus lihtsalt läbi. Ja nii ta läkski. Pöörasime tagasi ja läksime lohutusringile. See tundus üldse mitte nii kohutav nagu tavaliselt, see "motivatsiooni ring", joosta oli väga hea, lihased oleksid kannatanud liikuda veel küll, aga iga samm tegi valu. Jätkamine oli mõttetu. 









Selline hoone sellise seinaga on kusagil Helikülas. Nimelised topsid tõime ära vähemalt Heliküla TPst. Ja siis muidugi Henri, kes naljakal kombel leiab alati midagi tabavat öelda. Sedapuhku siis meie Täppisjooks, nii kilomeetrite kui peaaegu et aja mõttes.

Ja just selline ongi hooaja esimese otsa punkt. Ahjaa, see eelpool mainitud Kosmosemuttide ja Liblikate Liit tuli naiskondade arvestuses esikohale - see ju ei loe, et ainult üks naiskond oligi veel meile lisaks.

PS. See kord, kui Laulasmaal kõik õnnestub, seda siis meie endi meelest, jääb meie jaoks Laulasmaal ka viimaseks. Huvitav, mitu korda me seal veel käia saame? ;) Tom pakkus, et 5 vähemalt - ma loodan, et kokku, siis oleks ainult 2 korda veel jäänudki :D 

13.4.15

Rebased on uued öökullid

Rebane sai kleidiks ja kleidisse. Originaalrebane on sellises kampsunis. Mulle õudselt meeldis, aga mingil põhjusel ei näinud ma seda kampsi enda seljas. Muud lahendust ju polnudkui kui et kleit. Mitte nii sädelevsinine, vaid pigem öösinine. Muidu on kõik peaaegu nagu originaalil, lõng on sama kui originaalil: Bergere de France Berlaine, varras 3mm. Kudusin oma 2 kuud, see ilmselgelt näitab, et fookus on sootuks mujal. Aga vähemasti leevendas see kudusurutist. Selline sai:
Loomulikult kudusin ma ka selle kleidi ühes tükis. Mis tähendas seda, et rebase teostamiseks tuli oodata inspiratsiooni, ja tulemata see ei jäänud. Rebane võttis tasku kuju - nii sai seda kududa sipsti ja edasi-tagasi, ja siis taas ringselt, õmblusteta ja ühes tükis. Ülemise osa vöökohast alates tegin valmis, ja siis korjasid silmused taas vardale ja kudusil ülevalt alla ka seelikuosa. Kuni minu lemmik-punasel kleidil kukkus pitsmustris seelikuosa nii hästi välja, siis otsisin ka sellele kleidile seelikusse pitsmustri - Haapsalu salli raamatust leidsin. Pitsmuster jõusid ka varrukaotstesse, ja varrukad kudusin ülevalt alla.
Ega ma kuduma hakates tegumoodi väga ei süvenenud, tuleb tunnistada. Nii et õlgadeni jõudes oli üllatusi omajagu. Esiteks muidugi see sadulõlg - seda ei olnud ma varem teinud, aga minu meelest kukkus täitsa hästi välja. Ja siis see kaelusejoon, esiti tekitas võõristust, et kuidas siis nii, aga see on ju täpselt rebasepea kujuga. Kuidagi eriti lahe on. Kolmnurkne kaelus ja kolmveerandvarrukad meeldivad mulle ka endiselt. Rebasega kaelaehe on veel ekstra ja lisaks. Umbes nagu ööpäeva kahekümne viies tund ühe poisi ilvese jaoks - see on tal kõige muu kõrvalt ja ainult enda jaoks...


13.1.15

Against all odds...



Kampsun, Ravelrys, originaal on selline. Alustasin selle kudumist eelmise aasta hilissügisel. Kampsunit justkui tahtsin, salajas lootsin ka, et miski peab selle "loomingulise rõhutuse" ükskord lahti muukima, miks ei võiks see olla üks ilusa nimega kampsun. Ja nii me Hellega alustasimegi projekti kahele: Koome jälle koos kampsunit. Lõng selleks oli mul lõngakastis ammu olemas DROPS Alpaca tooniks Maroon, ja see polnud mitte niisama lõng, vaid looga lõng. Nimelt on tegu lõngaga, mis meid Hellega hea mitme aasta eest kokku viis. Minul oli kinnisidee, et mina pean saama endale kootud punase kleidi, ja Hellel olid sel ajal kodus olemas KÕIK DROPS Alpaca toonid, lahkelt kutsus ta mind külla - tuttavaks saime internetis, kudufoorumis - ja edasi kulges kõik juba nii nagu pidi: koome-kohvitame-orienteerume- jookseme. Aga lõng seisis ja ootas kleiti, kleit aga eskapeeris mind täiega. Vahepeal sai punaseks kleidiks hoopis üks teine lõng, sai minu lemmik-punaseks-kleidiks :) Ja see ikka ootas, kuni oli ilmne, et sellele lõngale ei olegi määratud kleidiks saama. Kampsun sobis ka. Ja vardad 2,75mm. Selline kampsun.

 
Ikka ülevalt alla ja ühes tükis kootud.
Aga juba kudumise ajal tundus mulle, et see pole see pole see. Kudusin lõpuni, et sellele teadmisele kinnitust saada. Noh, saingi. Samas paeluvad mind endiselt  tema detailid, ma tahtsin kangesti teada, kuidas neid lõhikuid ja topeltservi kududa, lisaks veel lühendatud ridadega. Mulle meeldis. Ja bling-bling nööbid leidsin talle ka. Mul oli juba ammu kinnisidee, et nööbid peavad ees olema paarikaupa.
Ega's midagi, jäi veel üks küsimus lahendada: kes seda kampsi võiks kanda tahta. Mina igatahes andsin tema Marikale ära. Ainult pime ei näe, kui hästi see talle sobib. Pildistas teine Marika :)
Ja mina alustan nüüd Rebasekleiti, loodetavasti :)