Numbrite taga on muljed, elamused ja sulaselge nauding, 2014

Ma ei ole veel päriselt oma numbrite juurde jõudnudki, aga juba on huvitav. Aastane kilometraaž on kokku 1123 kilomeetrit, sellest olen maha jooksnud 1010 kilti, seda on ainult 36 kilomeetrit vähem kui eelmisel aastal. Aga ma ei ole oktoobri algusest teinud pea ühtegi arvestatavat jooksusammu... Igatahes mõtlen ma sellele, treener mõtleb ka :)
Igasugune sport on enda alla võtnud 198 tundi 48 minutit ja 56 sekundit, sellest olen tenniseplatsil veetnud 14 tundi ja 42 minutit (eelmisel aastal natuke üle 35 tunni), ja selle aja sees pole ainsatki treeneriga veedetud tundi, ja sellest on kahju. Möödunud imelist suve arvestades on see number muidugi pentsikult väike nagunii. Joostes kulus aastast 111 tundi ja 43 minutit ning 45 sekundit (eelmisel aastal jooksin kõigest 5 minutit kauem, taas mõttekoht, ma mõtlen).
Ja mitte, et see kusagilt välja paistaks, aga kaloreid kulus kõige selle käigus 143140 kcal.

Pildiline meenutus ka: see oli üks ütlemata tore ettevõtmine, kolme päevaga maraton maastikul, boonusena ilus medal ja kuhjaga rõõmu ja kannatusi :) Siinkohal tervitan ikka Marikat, Taavit ja Tiitu, Viljarit nagunii ;)

Kududes-heegeldades olen ära tarvitanud 2710 grammi ja 7544,4 meetrit erinevaid lõngu. Eelmise aasta pea 7 kilole ja ligi 18 kilomeetrile ei pääse ligilähedalegi. Ja needki numbrid on sellised tänu suure osa aastast kestnud heategevusprojektile, muidu oleks mind ilmselt kuduringkonnast ammu maha kantud. Meie heategev suurteos, kolme peale tehtud, sai ju selline:

Ma praegu arvan teadvat, mis mu järgmiseks kudutööks saab... Ja viipan varrastega Hellele ;)

Ent kõigele eelnenule lisaks teab Goodreads, et ma lugesin sel aastal 39 raamatut (pluss need 5, mis praegu pooleli on, millest üks on pooleli olnud juba terve aasta). Nende 39 hulgas on tõelisi elamusi, Kristiina Ehini Paleontoloogi päevaraamat, näiteks, või Khaled Hosseini And the Mountains Echoed, M.L Stedmani The Light Between Oceans. Oli päris häirivaid raamatuid nagu Defending Jacob või I Am Forbidden. Ja et te ei arvaks, nagu on elu ainult üks lust ja lillepidu, siis oli ikka päris viletsaid lugusid ka, kellegi Bernadette'i kadumise lugu, või Coelho viimane - no jätsin pooleli, pole parata, Inferno ei meeldinud mulle ka eriti.
Lugemist ootavate raamatute virtuaalne virn on oi kui kõrge ja siinkohal on paslik lehvitada Meritile ja Allanile :) tänu neile jõudis aasta alguses minuni nüüdseks minust täiesti lahutamatu Kindle Paperwhite. Muide, viimane ajakiri [digi] nimetab Kindle Voyage'it e-lugerite limusiiniks ;)
Ma ei tea täpselt, mis saab sellest maniakaalsest kudujast või kompulsiivsest jooksjast, aga heade raamatute otsa lõppemist ei ole niipea ette näha, ja see teeb mulle rõõmu.

Rahulikku rõõmu teile alanud aastasse:

PS. Just leidsin Goodreadsist laheda statistikavidina, see arvab läbitud lehekülgede hulga ka kokku - 11 739 lehekülge tervenisti. Äge!

Linane, punane

Tegelikult nüüd on juba tunne, et tahaks kududa, aga ideed põgenevad endiselt nagu unenäod minu eest. Sallike tundus turvaline valik - ei nõua pikka planeerimist, isegi tööproovi pole vaja teha, peaasi, et vardad ja lõng passiks.
Lõng ootas riiulis, Leedu linane, punane nagu minu puhul ikka. Helle kinkis :) Vardad paslikud Haapsalu salli kudumiseks, aega ei võtnud ka kaua. Eks homme ole näha, kas passib ka minu musta mantli juurde kanda.

Ahjaa, muster on Mist, Varras 2,75mm, lõng peenike-peenike :)

Heategevus selleks korraks otsas

Sellist käsitööaastat - või õigem oleks küll öelda käsitöötut aastat - ei ole mina ammu näinud. Nooh, õnneks pole teda enam palju järel, järgmine tuleb ju hoopis uutmoodi ja teistsugune. Ilma selle talvel välja mõeldud ja kevadel välja hõigatud heategevusprojektita oleks vist suisa nulliring kuude kaupa. Nüüd ikka midagi on. Tegin tekke. Esimese heegeldasin. Tahtsin seda võtet proovida lihtsalt. Raindrops stitch. Attic 24 õpetas seda tegema. Minu meelest on ilus.

Aga eks selle heegeldamine võttis ikka omajagu aega, sestap otsustasin järgmise kududa. Sest olin ma ju Yarn netipoest ostnud päris hea hulga lõnga selle projekti tarbeks. Ka pakkus pood pehmet ja masinpesuks sobivat meriinolõnga heategevuseks toreda soodustusega. Seega siis järgmine, hästi lihtsa mustriga. Tahtsin kududa vikerkaarevärve, aga midagi läks arvutuses sassi, nii et kõik spektrivärvid ei mahtunud, siis oleks salli saanud :)

Ja lõnga oli ikka veel üle. Igas toonis ja hulgas. Tahtsin taas heegeldada. Aga et kõik oli ettearvamatu, siis otsustasin teha motiive, mida erinevamaid, seda parem. Ja mida kakofoonilisemates kombinatsioonides, seda parem. Just seni heegeldasin, kuniks lõnga jätkus. Selline sai.

Ja siis on veel üks tekk. Selle tegime Helle ja Annega kolme peale. Igal oli 10 tokki üht ja 10 tokki teist toni ja nii ta läks. Kokkupanemise "rõõm" jäi puha Hellele. Minu meelest sai imeline.

Nüüd viimased asjad kokku koguda ja lastehaiglale üle anda. Ja meil on kogunenud ikka imeilusaid tekke-sokke-kindadi-mütse. Ma olen sõnulväljendamatult tänulik kõigile, kes sellesse ettevõtmisse oma panuse andsid. Ja täitsa kindel on see, et nii tillukesi sokke-kindaid, nagu meile on toodud, mina küll teha ei oska.

Gurmeejooksude hooaeg on läbi, gurmee loodetavasti kestab veel kaua.

Minu meelest on päris tore, kui käsitööblogis on igal aastal keskmiselt üks jooksupostitus ka :) Ja kuna sõbrad on küsinud ikka selle ja teise kohta, ja kuna hooajal on ametlikult kriips all - aga mitte peal - siis siit tuleb see va spordijutt.
Gurmeejooksude ristiisaks on - kes mäletab veel? - muidugi Valdek. Konteksti, kust see kõik tuli, ei mäleta ma ise ka. Aga eks see oli seotud ka sellega, et eelmine hooaeg... noh päriselt ei õnnestunud, ja kuidagi kohustuslikuks kiskus ka, Linnajooksud ja muu. Aga kui lõbus ei ole, siis teatavasti mina ju ei mängi. Seega, 2014. aasta jooksuhooaeg sai ametlikult Gurmeejooksude hooajaks, ehk siis et ilus peab olema, nii rajal kui raja kõrval ja niisama ka.
Hooaeg algas märtsis Linnasprindiga. Tore. Aga O on küll nice to do, aga minust ikka päriselt kaardiga ja päris metsas jooksjat ilmselgelt ei ole.
Mai alguses Vändra poolmaraton. Esimesed 10 kilti jooksime Marikaga koos, ilm oli suurepärane, rada küll igav, aga kõik sujus. Tempo oli hea, enesetunne ka. Siis läks Marika edasi ja mina keerasin poolmaratoni tagasipöördest Vändra poole tagasi. Nagu tellitult tõusid tuul ja vihmapilved. Maratoonaritest oli kahju, mina jõudsin enne päriselt külma vihma peaaegu et finišisse.

Vändras sündis ka mõte Ilusate medalite hooajast, sest see on ju ilus :) Nii et küll see Ilusate medalite hooaeg ka tuleb.
Nädal hiljem Tartu SEB kevadjooks, või mis see ka on. Ma ikka ei saa aru, miks 23 kilomeetrist distantsi jätkuvalt maratoniks nimetatakse. Maastikul, raske. Ei meeldinud. Mõtlesin: never ever. Mõtlesin, et kannatan Laulasmaa ultra treeningu nimel ära, aga ainult sellepärast.
Mai vist esimesel palaval laupäeval PAF Olümpiajooks. Oli tõesti harjumatult palav. Läbisin. Lõpus koos Veikoga. Sel hooajal on üldse olnud hästi vahva koos Veikoga joosta, trennis siis või võistlustel.

Mai lõpus Otepää Jooksutuur. Toimus esimest korda, Otepää ümbruses, maastikul, teadagi. 3-päevane üritus, 3 päevaga kokku maraton. Esimesel päeval 10 km Tehvandi metsades, teisel päeval 17,2 Pühajärve ümbruses, kolmandal päeval 15 km Kekkose rajal. Kokku 42,2 km. Nägime selle jooksu eelinfot eelmise aasta lõpus Pekist priiks üritusel korraldajate särkidel. Mina esiti muidugi viskasin nalja, et näed, peaaegu nagu sünnipäevajooks mulle tehtud, et tuleb ikka minna. Mida lähemale maikuu jõudis, seda selgemaks sai, et see polnudki nali. Nii et maastik ja mäed - ja ometi oli tegu pesuehtsa gurmeega. Päris tõsiselt. Parasjagu väike ja vahva üritus. Jooksime Marikaga koos, peaasjalikult. Taavi ja Tiit olid ka rajal. Ja no vaadake:

võiks arvata, et imeilusate medalite hooaeg juba käib :)
Ja umbes siit algasid ka minu treeningud Viljari koostatud plaanide järgi.
2 nädalat hiljem ultimatiivne gurmee - Laulasmaa Ultra. Sel korral oli piirideks 32 tundi ja 211 kilomeetrit. Selle aja sees võis siis teha, mida parasjagu osalejad soovisid - joosta ja jalutada, süüa ja seltsielu elada. Ringidel pikalt ei peatu. Sel aastal oli päris mitu pisiasja, mis natuke valesti läksid - a eks sel jooksul on just need pisiasjad natuke olulisemad kui muidu. See selleks. Protokolli sa kirja 30 tundi ja 4 minutit ja 147,7 kilomeetrit. Puhast jooksuaega oli sellest vast 23,5 tundi. Lõpp oli väga raske, nii raske, et ma suisa ütlesin, et järgmisel aastal ma seda avantüüri kaasa ei tee. Nojah, saame näha :)

Juuni lõpus toimus Otepääl 3-päevane ProRunneri jooksulaager. Pesuehtne gurmee :D

Juuli keskel toimus järjekordne esmakordne jooksuüritus Südasuve maraton Võsul. Seda hooaega saatis mõte joosta viimaks ometi maraton alla 4 tunni, eeldatavasti sügisel Tallinnas. Aga et see Võsu maraton kord juba oli, ja Tallinnas on olud alati ettearvamatud - nojah, mitte et mujal ei ole, siis olin stardis mõttega, et kui kõik klapib, siis lähen 4 tundi püüdma. Maraton toimus Võsu ümbruses maanteel ja joosti 4 ringi. Alustasime Veikoga koos, aga Veiko läks üsna alguses grupiga kaasa, minul olid nad nägemisulatuses. Oli ikka raske, aga samas kõik klappis. Tänu Tiinale sain rajal oma geele umbes õigel ajal; 3. ringi lõpuks oli Tapal rattaga kohale sõitnud minu suur vend, kes viimasel ringil läheduses oli, vahepeal juua andis, ergutas ja julgustas. Rada ja üritus nüüd gurmee just ei olnud, aga kui üks ei ole, siis on seda ju teine - aeg. Maratoni lõpuajaks 3 tundi, 57 minutit ja 27 sekundit. Õnnelik.
Edasi tuli võistlemisse pikem paus, kuhu mahtis ohtralt puhkust ja gurmeetreeninguid. Päris mitu neist sügisesel maratonirajal. Nui neljaks, aga trenn peab toimuma:

Selle pildi allkirjaks: Enne trenni 2,5 tundi loomaaias :) Siis lapsed issi ja autoga koju ja mina jooksin loomaaiast Tartu maanteele, aga et kesklinn ootamatult lähedal oli, siis veel tiir Kadriorus. Naudinguga.

Augusti keskel toimus ka Linnasprindi Ööorienteerumise 1. etapp. Saime Hellega 3. koha. 

Järvakandi Igamehemaratonile Viljar minna "ei lubanud", sest nädal hiljem toimus Rakvere Ööjooks. Sel korral siis augusti keskpaigas. Tahtsin ka seal teha ilusa jooksu, püüda isiklikku ja ehk saada aja alla 1.50. 

Ema tuli Rakverre kaasa, saatis rajale ja oli raja ääres ikka siin ja seal. Ja see oli nii tšill kogemus. Jooksu alustasime taas Veikoga koos. Mina jälgisin kilomeetriaega - noh, nii kaua, kui kella näha oli. Sest augusti keskpaigas läheb öösiti ikka päris pimedaks. Veiko oli veel 6. km minuga koos, siis jäi maha. Enne 9. km jõudsin järele Galinale, kellega me alates minu esimesest Narva Energiajooksust oleme ikka sõbralikult mõõtu võtnud. Galja jookseb ägedalt, aga seekord jäi ka tema maha. Jooksin umbes, kella ei näinud, kohati oli väga pime. Ma olen alati mõelnud, et selle jooksu TPs tuleks ümber seada, minul oleks sel rajal veel ühte TPd vaja. Kui Vaala keskuse juures viimaks kella nägin, oli selge, et 1.50 jääb alistamata. Pingutasin lõpus veel küll, aeg tuli 1.51.47, aga ma olin finišis ikka pärispäris pettunud. Jah, Viljariga nõus - ma tegin ilusa jooksu ja parandasin isiklikku pea 2 minutiga, ja pettumus läks ju lõpuks üle, aga siiski... 

Nädal hiljem olin Aleksandri poolmaratoni stardis Vodjal. Lihtsalt sellepärast, et minu meelest on oluline selliseid üritusi korraldada. Rada oli u 10 km, sai joosta kas 1 või 2 ringi. Rada oli igav ja u 6 kildi peal sai selgeks, et 2. ring jääb minu jaoks ära - jalahäda andis nii tugevasti tunda, et jätkamine oleks arutu. Mis tähendas, et olin pooldistantsi arvestuses naistest esimene. Muigggg ;)

Siis Öö-O teade, olime Hellega 5. kohal. Ja see oli vist selle hooaja viimane hea-enesetunde-jooks. Sest juba oli alanud masendavate treeningute etapp. Väsimus, jõuetus, kõrge pulss ka olematute tempode juures. Pikemalt ei peatu, see on ikka masendav - kui sa tahad joosta, aga ei saa, sest ei jaksa. Analüüsid, puhkus, trenn, puhkus, õnnestunud trenn ja siis taas järjestikku ebaõnnestumisi.

Ja september ja Tallinna maraton, ehk siis see, mille nimel kõik eelnev oli toimunud. Puhkasin enne palju. Nädal enne maratoni olin kindel, et starti ei lähe. Aga enesetunne paranes veidi ja pühapäeva hommikul olin Draamateatri ees kohal. Mõttega, et läheb, kuidas läheb. Ja esimene ring läks enam-vähem. Esimesed 1,5 tundi olin 4-tunni grupi sabas, siis läks korraks raskeks, jäin grupist maha, aga rassisin edasi. 1. ringi lõpus leidsin end uuesti ja jõudsin Kadriorgu. Ja tegelikult lõppes minu maraton juba seal. Uuesti seesama tappev väsimus ja jõuetus. Mõtlesin, et TPst TPsse jaksan ma ju ometi joosta - nende vahe on Tallinnas u 3 km - aga Pirita sild oli ikka väga kaugel. Liikusin sealt veel edasi, agan jooksmiseks seda enam nimetada ei saanud. Ja enne 30 km vaheaega astusingi rajalt maha. Jalutada ma ei tahtnud, joosta ei jaksanud. Masendust ei olnud, masendus oli eelnevalt juba kõik ära olnud. 

Nüüd ma puhkan, ausõna, kodanikud kahtlejad - ma ei ole tõepoolest trennis käinud ;) 

Sel pühapäeval on Tapa rahvajooks, ma ei tea, kas ma olen seal stardis. Nädala pärast on Tartus Linnamaraton. Järgmisel nädalal olen trennis ja kui kõik sujub, siis olen 4. oktoobril poolmaratoni stardis. Sest ma vaatasin FBs tänase trenni pilte, ja mind valdas ehe igatsus :) Siis on veel sügisene spordilaager oktoobris Otepääl. No mis nüüd mina, aga T ja S tahavad kangesti minna ju ;)

Gurmeejooksmisteni!

Teeme head ka sel aastal :)

Kuidagi peab oma knitter's blocki ju leevendama. Seega teeme head, päris pisikestele, ja natuke suurematele ka. Ja kõik, keda teema vähegi puudutab, on lahkesti oodatud kaasa lööma.
Plaan nimelt järgmine: koome-heegeldame Tartu Ülikooli Anestesioloogia ja Intensiivravi Kliiniku lasteintensiivravi osakonnale. Neil on kõige suurem puudus järgnevast:
- pisikesed mütsid vastsündinutele ja enneaegsetele beebidele
- papud ja pöidlata kindad vastsündinutele ja enneaegsetele lastele
- erinevates suurustes sokid ja pöidlaosata kindad lastele vanuses 1 aasta kuni 18 aastat
- beebitekid suuruses 50cmx50cm
- tekid lastele vanuses 1 aasta kuni 18 aastat, ehk siis kuni suuruseni 1,5mx2m

Kudumiseks-heegeldamiseks on omajagu aega, asjad kogume lõplikult kokku septembri esimeses pooles ja kuu lõpus anname osakonnale üle.

Veel infot:
Materjal peab olema masinpesukindel, villapesuprogrammiga pestav ja võimalikult naturaalne (meriino, villa- ja puuvillasegud). Päris pisikestele tehtavad asjad peaksid olema hästi pehmed, sest nende lapsekribalate nahk on ju imeõrn. Suuremate laste sokkide-kinnaste jaoks võib vabalt valida ka masinpestavat sokilõnga. Suurem puudus on just suuremate laste asjadest. Ja kinnaste juures tuleks silmas pidada veel paari asjaolu: pöialdega pole vaja jännata :), küll aga peaks kindad olema piisavalt avarad, et kindasse mahiks ka käe külge kinnitatud kanüül. Samuti ei ole vaja kinnastesse kududa peenikesi mustreid, sest kanüül võib lõngajooksudesse kinni jääda. Randmeosa ei ole ka vaja pikaks kududa, pigem võiks kinda servas olla augurida, sealt läbi põimitud nöör, et kinda saaks hõlpsalt käe külge siduda.

Nüüd on selgeks saanud ka see, et valmis asju saab tuua Vikkeli käsitööpoodi Tartus Lõunakeskuses ja Tallinnas Solarises asuvasse poodi Pärl&Lõng. Samuti on mõlemad poed lubanud projektis osalejatele 15% soodustusega lõngu Supremo ja Supremo Fantasy.

Kõik asjakohased ja -kohatud küsimused võib esitada mulle: maiaboltovsky@gmail.com või siinsamas blogi kommentaarides.
Aitame koos neid, kes ise ennast kuigivõrd aidata ei saa!

"See, kes lennata ei oska, see on meie meelest loll"

Tsitaat loomulikult Lottest :)

Ma ei teagi, millest see lugu sel korral alguse sai. Kas sellest, et terve veebruari jooksul ei kudunud-heegeldanud ma mitte grammi-sentimeetrit-varda-heegelnõelatäit lõnga. Lihtsalt oli tunne, et Preeriaseelikuga kudusin end tühjaks. Mõtteid tegelikult on, aga kuidagi ei olnud seda miskit, mis sunniks uut tööd alustama. Pentsik oli. Samas ma muidugi lugesin omajagu, ja see on ju ka tore.
Aga siis märkasin, et meie toreda lasteaia rühmaruumi ehivad endiselt minu heegeldatud lumehelbed. Kuna lumelootust ei ole enam ilmselt mitte kellelgi, mõtlesin, et on aeg rühma millegi

kevadisemaga kaunistada. Need linnud... hmmmmm... ma usun, et need jäid mulle silma mingilt Pinteresti pildilehelt. Pisiingel söödab neid mulle inspiratsiooniks ette järjepidevalt, minu "knitter's block" paraku kestab edasi.
Aga need linnud tundusid toredad, mõtlesin, et proovin. Nokaga punkarlindudel oli ka juhend olemas, pusisin, harutasin, pusisin taas. Kolmandaks linnuks olin heegeldamist ratsionaliseerinud nii, et tükkide kokkupanek ei olnud enam tüütu. Aga 3 neid linde ongi ;)
Ja originaal on siin.

 Öökullide õpetus oli tasuline, osta ei raatsinud. No vaadake ise siit.
Uurisin pilte ja lihtsalt hakkasin tegema. Ka 3 sai kokku. Esmaspäeval saavad poisid linnud lasteaeda viia. Õnneks ei ole seal asi enam nii lumine, lumehelbed on vahepeal välja vahetatud minutehtud lillede vastu, nii et linnud sobivad sinna suurepäraselt :) Ja MrS. soovis ka ühele pildile jääda :D

Lõngaks Steinbach Capri, 100% puuvillane, heegelnõel 3mm

PS. Kadunud kuduisu otsin endiselt taga...

Preeriaseelik, vol2, selle aasta päris esimene töö

 Ja taas läks nii, et üks muster tahtis teist korda veel kootud saada. Esimest korda kudusin Laurale alles mõni kuu tagasi. Kirjuid lõngu jäi omajagu alles, muster ja seelik ise meeldisid väga ja nii see enamasti loogiliselt lähebki. Laura seelikuga võrreldes on siiski muutusi tehtud - olulisimaks see, et ühe mustri pikkusse venitamise asemel otsustasin sel korral pigem järgida kirjakorda, aga mustrid 2 korda läbi kududa. Kui seelik juba valmis ja seljas oli, siis sain vestlusest Marikaga ka mõtte, kuidas seda seelikut oleks saanud kududa eesti vöökirjades, mis mulle väga meeldivad. Aga seekord siin sedapidi. Ma julgen kahelda, kas ma seda kolmandat korda kuduma hakkan. Varras endiselt 2,75mm ja lõngad DROPSilt, Alpaca, BabyAlpacaSilk ja Fabel.
Originaal ei ole vahepeal muutunud, muide, ikka selline.
Ja veel, kuna mind on taas tabanud "knitter's block", siis kõik kudumõtted, -ideed ja kleidimustrid on teretulnud :)
PS. Pildistas hea kolleeg Anu, olen tõeliselt tänulik!

"Ilonapunane" kleit, valmis mõnda aega tagasi, pildid vastsed

Punane kleit, mõnes mõttes kaua tehtud kaunikene. Oma looga kohe kindlasti. Alustades sellest, et see kleit oli esialgu pikk kootud valge seelik, lambavillane. Lambaid kasvatas toona minu vanaema, keda ei ole juba enam kui 10 aastat. Aga ma mäletan seda, kuidas vanaema juures lambaid pügati, villa pesti ja kuivatati, villavahetusse viidi ja sealt lõngaga koju sõideti. Igal pool olin teismelise plikasabana ninapidi juures. Aga et siis valge seelik... mida ma vist kandin 1 korra, siis jäi seelik kappi seisma. Eelmisel kevadel otsustasin ta lõngaks tagasi muuta. Harutasin seeliku üles ja kerisin lõnga mitmesse-mitmesse pehmesse kerasse, sest selleks ajaks oli peas juba mõte lõng kerades ära värvida. Kerades värvida selleks, et saaks kirju tulemuse. Põhitooniks tahtsin punast, aga sellest, et punase juurde enam kollaseid või selgeid siniseid täppe värvimise ajal panna ei saa, tuli alles siis, kui lõng värvipotist välja tuli :) Tulemuseks oli erinevates toonides punane, ilus sellegipoolest. Siinkohal on paslik ära rääkida ka see, miks teatud ringkondades on tegemist "Ilonapunasega". Ma tahtsin seda lõnga millekski kududa juba eelmisel kevadel, ja ühes kuduklubis oli see mul kaasaski. Lõng oli niisamagi ilus vaadata, aga kuduklubis avastasime korraga, et kui seda vaadata läbi Ilona päikeseprillide, siis muutus see veel iseäranislikult säravsädelevpaeluvpunaseks - ja oligi nimi olemas. Aitäh, Ilona! 

Eks edasi oli vaja leida muster, mida kududa, ja see võttis omajagu aega. Ma alustasin vähemalt 2 erinevat projekti ja harutasin need sama rõõmsalt üles. Ei tundunud õige, ja selle olen ma maniakaalkududes küll selgeks saanud, et kui juba kudumise ajal kahtled, siis on mõistlikum midagi muud teha, sest kui ei meeldi, siis nagunii hiljem ei kanna ka. Ja see lõng ootas "oma" asja. Ja lõpuks leidis ka, Selle, Folded. 

Kudusin nii, nagu originaalkampsun oli kootud, vöökohast ülespoole, siis varrukad ja kaelus. Seejärel harutasin silmuste loomiseks kasutatud heegelketi üles, korjasin silmused vardale ja hakkasin kampsunit seelikuks kuduma. Seda piiri, kus lõng otsa sai, ei saa ju ka peita. Selles kohas oli ka dilemma, kas harutada selleks ajaks tuunikaks saanud riidetüki tagasi kampsuniks või mõelda midagi muud välja. natuke kaalumist, ja otsus valmis - midagi muud. Pole parata, minu süda kuulub kootud kleitidele-seelikutele; kampsunid peavad minu tähelepanu pälvimiseks ikka väga pingutama. Vikkelist leidsin toonilt peaaegu sama villase lõnga, Pitsiliste koekirjade raamatust leidsin suhteliselt lihtsa pitsilise lehemustri ja kleit saigi valmis. Mulle näib, et teisest lõngast pitsiline seelikuosa mõjub päris orgaaniliselt ja kleit meeldib mulle tervikuna väga. Kolmveerandvarrukast on saanud minu selle hooaja suur lemmik nagunii. 

Tehnilisest poolest ka: varras 3mm, isevärvitud lõng sai otsa viimse meetrini.

Pildid on tehtud teadagi-kus, B1+ kursuse lõpupäeval, lilled kursuslastelt, pildistas taas suurepärase silmaga hea kolleeg Andres Lumi.

Laura triibik

Nüüd on siis käes see aeg, kui tuleb eelmise aasta võlgu siin veel likvideerida. Laura triibik, Anna Waterfall valemi järgi kootud. Taust taas igavesti proosaline: seisis see lõng - natuke villa, natuke mohääri ja natuke kunstkiudu - mul kastis juba mitmeid aegu, ja ootas hoopis millekski muuks saamist. Aga ei saanud. Siis kudusin puuvillasest ja Anna mustri järgi langeva kraega kampsi, ja tuli mõte, et talve hakul kooks selle seisnud lõnga sama mustri järgi ära. Tehtud-mõeldud. Varras nr 5, lõngast 2 otsa korraga ja töö lausa lendas käes. Värve ei tahtnudki kokku klapitada. Ja siis tuli jõul ja ma läksin pooliku kampsiga maale. Ja siis tegi pähe pesa mõte, et Laurale sobib see kamps tegelikult oluliselt paremini kui mulle. Tüdruk proovis selga, ja võta varbast! mõte õige. Kudusin kampsi valmis, saatsin linna, laps rõõmus, mina rahul, ja näriv lõng on kah kastis peaaegu otsas. Sulaselge puhaskasu, ütleks ma ;)