Väikestele tüdrukutele

Tegelikult on tegemist postitusevõlaga, ikka proosaliselt põhjusel - pildid viibisid ikka päris pikka aega. Aga parem hilja kui... ja siin nad siis ongi. Selle kampsuni kudusin ma juba talvel Miale. Aga õigel päeval tehtud pildid, kus kamps on ka tõesti Mia seljas, on ilmselt endiselt Marika fotokas, ja sinna nad ilmselt jäävadki ;)

Pildi sain viimaks enam kui pool aastat hiljem, ja Anni on loomulikult üks lahke modell ja nõus kõike enda seljas demonstreerima :D 

Lõngaks Drops Lima - no kes seda enam mäletab, palju seda just kulus ja millise vardaga sai kootud. Aga originaal on loomulikult Garnstudiost, seega on seal kõik oluline kirjas. Seda ma küll mäletan, et kootud on see kamps ülevalt alla ja ühes tükis, seega õmblusi sel peaaegu et polegi, oli väga mõnus kudumine ja Lima on varrastel väga mõnus lõng.

Anni ise sai oma sünnipäevaks linase kleidi. Originaal muidugi Garnstudiost ja lõngaks Drops Lin. Kudusin tunde järgi ja poolikut tööd vahepeal oma Stenile selga passitades. Roosa lõng on muidugi Muskat, et linasel kleidil oleks natuke särtsu ka. Anni igatahes tõmbas kleidi kohe selga ja jättiski selga peo lõpuni. Mulle ka see kleit meeldis päris hästi.

Aga pildikriisi lahendamiseks "ähvardasin" Marikat, et lastele enne midagi ei koo, kui eelmisest asjast on pildid olemas. Näete, mõjus, kleidipildiga läks aega ainult napp kuu :D

Veel väikevorme

Juulikuu oli väga kudunapp, mõned üksikud väikevormid vaid. Alustuseks Citron, esimese mõtte selle kudumiseks sain Kammelja blogist, mustri leidsin loomulikult Ravelryst. Lõngaks mohäärisegu Liannist.

Siis Dropsi sokid Big Fabelist, selliset naljakad sokid, kahe pika vardaga kootud, selle juhendi järgi kootud. Et oleks midagigi näidata ka Mustrimaailma aastaralli juunikuu arvestuses. Tegu on minu elu 2. kootud sokipaariga, ja sel mõttel polnud viga, aga miski jäi mind selle juhendi juures häirima...

Ja lõpuks beebitekk, armsate sõprade selle aasta lõpupoole sündiva lapse tarbeks. Siit sain mõtte ja tehnika, edasine oli ainult vormistamise küsimus. Ja aega võttis see ka koledal kombel, noh, varras oli ka muidugi peenike ja lõngaks Liannist ostetud meriino beebilõng.

Aga kuna ma väikevorme eriti ei armasta, siis on ind ammu kadunud ja mõtted järgmise, juba varrastel oleva suurema asja juures ja sealt edasigi ikka järgmiste seelikute ja kleitide juures. Päikest!

Oi miniseelik, mini-miniseelik...

... sai pealkirjaks üksnes vahepeal lahkunud suure kunstniku mälestuseks. Seelikud, millest siin juttu tuleb, pole iseenesest sugugi teab-mis minid, täitsa tavalist mõõtu on. Ja juttu tuleb neist kronoloogiliselt, ehk siis valmimise järjekorras, et oleks aus ja varem valminud seelikule ülekohut ei tehtaks.
Esimene seelik, Chelsea, selle järgi kootud, sai tegelikult alguse hoopis tõsiasjast, et mul oli kodus pool kilo Drops Lin puhast linast lõnga ja mitte ideepojukestki, mida selle lõngaga peale hakata. Aga niisama jõude kastis seisnud lõng hakkas juba närve sööma. Kaalusin mõttekesi nii- ja teistsuguseid, no mitte midagi sobivat. Ja siis jäigi näppu Chelsea. Minul sai ta selline.

 Ma pean küll kohe lisama, et seelik tahaks justkui natuke viimistlemist, peaks ta läbi pesema ja kenasti vormima ja küllap ma seda teengi.
Pitsiks kasutasin ära ühest varasemast kampsunist järele jäänud nubeliku Drops Kid-Silki, vardad olid vast 4 (no kes seda enam mäletab) ja küljele sai mitu-mitu kärtspunast nööpi.

Loodetavasti ei pane te pahaks, kui tulevikus selle seelikuga veel kord kohtute. Mul on nimelt plaanis ta uuesti kududa, seekord siis juba tviidist, nagu ka originaal ette näeb. Lõng ootab mind Pulloveri poes, niipea, kui värvi välja suudan valida, tuleb lõng ka minuga koju. Ma lihtsalt kujutan ette, et tviidist jääb see seelik veel lahedam, aga seniks kannan oma suvist linast seelikut.
Natuke seda va õnnetut linast jäi alles ka, mis sellest sai, näeb veidi hiljem. Ma nimelt ei armasta tegelikult poolikute töödega vehkimist. St. kui teised seda teevad, on huvitav küll, aga ise ma seda teha ei taha :)

Ja nüüd siis see teine, kallikene - sõna otseses mõttes loomulikult :D Algidee pärineb siit ja sellisena, Carnaby. Ja üksiti virtuaallehvitus Pisiinglile, kes seda seelikut koos minuga kudus, n-ö koos-paaris-kudumisena. seltsis ikka segasem. 

Lõngaks valisin Noro Flower Bed toon nr147. Minu seelik sündiski sellest lõngast, sest tegelikult läksin ma Tallinnas poodi Wool&Woollen hoopis otsima tviidlõnga siinses postituses esimesena näidatud seeliku jaoks. Tviidi aga ei saanud. No ja kuna kuklas ketras Mustrimaailma foorumis veeretatud vaimustus ja jutt Noro lõngade ületamatusest, siis uudishimu sai kainest kaalutlusest võitu ja 256 grammi eelpool mainitud lõnga tuli minuga koju kaasa. Mind paelusid selle lõnga toonid, justkui pronksine ja kahvatukuldne vaheldumisi halli, musta ja helelillaga, näpuotsaga muid toone ja varjundeid ka. Proovilapist selgus, et seelik tuleb põigiti kududa, et triibud jääks vertikaali, no ei saa ma endale lubada horisontaaltriipu, pole midagi parata. Ja pika otsimise peale Carnaby silma jäigi, paistis sobivat, oli hea lihtne kududa, sirged paanid vaheldusid lühendatud ridadega paanidega ja värvid jäid ka justnagu klapitatult peaaegu paanide järgi jooksma.
Aga nüüd siis see paljukiidetud Noro. Täitsa ausalt, esialgu jäi vaimustus minust ikka väga kaugele. Kududes ei hoomanud ma mingit eelist muude lõngade ees, pigem oli ta pihus karedapoolne. Ma jõudsin ikka päris mitu korda oma terves mõistuses kahelda. Aga see selleks - pooleli ei saanud ma seda ju ometi enam jätta. Nagu piltidelt on näha, siis valmis tema sai. Leotasin seelikut natuke ja pesin läbi - loomulikult käsitsi :D ja kohe panin selga ka. Nooh, oli natuke ehk pehmem, aga minekuga oli nii kiire, et polnud aega selle üle enam juurelda. Ja siis juhtus see, et ma jäin sellega esimesel õhtul kohe vihma kätte... Hoidsin teist nagu silmatera, et välja ei veniks - vihma lahmas ikka korralikult. Kuivatasin öösel, ja järgmisel hommikul ei saanud muud, kui seelikut silitada - selline siidine ja sile oli teine, mõnus katsuda ja kanda :D Noro-fänni minust ei saanud, aga oma seeliku üle olen uhke küll.

 Nojah, nööbid... Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole, mõni nööp leida, aga vat, võta näpust. Kauplus Liann aitas hädast välja, õnneks. Odav ei olnud ;)

Seelikusse kulus ära pea kogu see koju kaasa tulnud 256 gr lõnga, üks nubelik on alles siiski. Varras oli kogunisti 2,75mm, siis jäin koetihedusega rahule.

Ei tea, kas seelikute mõõt hakkab viimaks täis ka saama...? Või on see siiski pigem retooriline ;)

Harvest Moon

Tegelikult tahtsin ma selle postituse pealkirjaks panna midagi oluliselt originaalsemat, samuti oleks võinud ju teha reportaaži pildis ja sõnas selle vaimustava kampsuni kudumisest. Aga kudumine ise oli lihtsalt reportaažist olulisem, seega ei jää üle muud, kui raporteerida mitte kuigi kaua tehtud kaunikese valmimisest. Et kõik ikka algusest peale ja ausalt ära rääkida, siis originaal mulle  meeldis, aga mul oli esmalt vaja üht virtuaalset müksu, et ka tegutsema hakata, no ja MM-i kooskudumine sobis selleks päris kenasti. Pisiingel, kas nüüd oleme tasa ;) (sest just tema mind kuduma ärgitas)

 Lõnga sain Liannist G-B Bambo Touch
65% villa, 35% bambusviskoosi
50gr ja 75m, kulus seda ostetus 15 tokki - olguolgu, 10 meetrit jäi ikka alles ka.
Toon on imemõnus sume samblaroheline.


Ja viimaseks minu kampsi au, uhkus ja ehe - nööp, samuti Liannist. Pisiingel käis nööbijahis varem ja tegi mulle ka mõned võimaliku nööbi pildid, nendelt leidsin ma kohe kandilise nööbi, kõik muu välistasin tegelikku nööbivalikut nägematagi. Ja kandilisi ilusnööpe oli poes päris mitu - hakka või uut kampsi kuduma. Ja siis jäi mulle silma SEE. Ja ongi kõik :D


PS. Päris kõik ei ole, Noro ootas riiulis, et seelikuks saada, seega: Elame veel!

Kodukaunistamise hoogtöökuu...

  ... jõudis kätte juba veebruaris, peaaegu. Ja selles kõiges on "süüdi" üks imeline blogi, Attic24. Keegi viitas sellele, mina muidugi kohe uudishimulikult vaatama - ja vat välja enam ei saa :D Mind võlub selle ilu ja helgus, ka siis, kui akna taga on kõle Inglismaa veebruar, ikkagi tundub selles blogis olevat soe ja hea ja ilus ja palju armastust. Ja palju värve! Seda kõike on siin, haigete laste kõrval, väga vaja olnud.
Alustuseks siis Happy Flower. Ma lihtsalt pidin seda proovima. need värvid ja terve see idee, vaimustav lihtsalt. Võrreldes minu omi originaaliga, siis on ju selge, et mina olen käsitööline, mitte kunstnik. Aga päris ausalt, ega mul ei olegi ambitsiooni olla muud, kui olen. Esimesena valmis parempoolne lill. Lõngaks Steinbach Capri 100% puuvillane, heegelnõel 3,5. Vasakpoolne lill, mis läheb ühele ilusale inimesele kingituseks, valmis nõelaga 3. Kõige suuremaks katsumuseks oli leida kaubandusvõrgust pärle ja nööpe. Midagi ikka lõpuks leidsin, nööpidega päriselt rahul ei ole, aga no pole parata.
 Lisaks on MM tehnika-aastas motiivide kuu - no öelge ainult, et need pole motiivid ;)

 See on ühe lille õis, lähivaates.

 Ja teine õis lähivaates. Kuldsete pärlipudinate lisamine oli abikaasa idee :) (Ma mõtlen, et see oligi vist esimene kord, kui ta minu käsitöösse nii "jõuliselt" sekkus :D

 "Saba" detailid" :)

Minu lill leidis endale koha elevandi juures. Alul mõtlesin ta aknale panna, aga kallis abikaas arvas, et pleegib vast väga ära. Nii ta elevandi naabriks koliski. See elevant on mul juba ammust aega, selle kinkis mulle üks norrakas, Paldiskis. Me jagasime temaga kabinetti - naljakas mõeldagi, miks pidid Norra instruktor ja Eesti õpetajanna ühes kambris olema. Ju siis oli staabihoones ruumidega kitsas. Igatahes oli see tore aeg, terve see Paldiski aeg oli tore, aga see selleks.

 Tegelikult ei alustanud ma muidugi nii suurejooneliselt, vaid esmalt sõin tuunikala ja hallitusjuustu, et topse saada. Ja siis heegeldasin neile "kuued" selga. Ikka sellest samast blogist innustust saades, nii. Kahjuks ei taibanud ma pilti teha, kui mu hüatsindid - mis mulle siiamaani ei olnud kunagi meeldinud - täies ilus õitsesid. Käisin täna uusi lilli otsimas, mõtlesin nüüd nartsisside või tulpide peale, aga no nagu ikka - saagiks on suur "ei midagi".

 Ja lõpetuseks jagas MM veebruarikuu viimasel päeval preemiat. Ja see sattus juhtumisi mulle. tegelikult polnud tegu ei fortuuna ega eriliste oskustega, oli lihtsalt vaja olla õigel ajal õiges kohas. Mina juhtumisi oli, ja lõngapood Wool&Woollen pani preemiaks välja 200gr puuvillat paellõnga Spike, Itaaliast.
Täitsa ausalt, esiotsa võttis ikka nõutuks küll. Paellõng, ma pole iialgi sellest midagi teinud. Käe all tundus hästi libe ka teine. MM vedaja soovitusel tegi abikaas paar pilti, ja mind tabas päästev idee kududa proovilapp. Lõngavööl on 23 silmust ja 30 rida 10x10 cm, varras 3,5. Minul on samade

 parameetritega proovilapp 12 cm lai. Siin on ta näha ka: all on parempidine kude, keskel mõni rida ripsi ja üleval pahempidine kude. Ja proovikudumine muutis mu meelt. Mulle väga meeldib see kude, selline mõnus, reljeefne, tugev. Ainus häda oli selles, et teravaotsaga KnitPro vardad kippusid aeg-ajalt paelast läbi torkama. Aga selle vastu aitab ilmselt ka bambusvarrastega kudumine ;)
Aitäh, MM, LilyS ja Wool&Woollen, ma olen preemiaga väga rahul! Nüüd ootan veel inspiratsioonivirvendust ja siis saan juba valmis tööd ehk näidata.

Peaaegu rahvusromantiline

Sellesse samasse eelmises postituses mainitud rahvuslikku teemasse sobib ka Taanieli jaoks valmis saanud vest. Lõnga tõi abikaas pealinne lõngapoest Wool&Woollen, lõng ise on 3-kordne Shetlandi villane. Palmikud klapitasin kokku erinevatest mustriraamatutest. Alumise serva kirja "näppasin" pärnumaalastelt. Võtsin nende kindakirja, keerasin selle küljele, joonistasin mõned träpsud mustrisse juurde, et ei oleks vastikult pikki lõngajookse. Ja ikka nagu Bläk Rokit - ise olen rahul, poiss ka.
Aga see lõng... Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti. See oli tark pärast kudumist läbi pesta, et igasugune tööstuslik jama sealt välja saada, et lõng pehmeks läheks. Ma pesingi, käsitsi; aga oluliselt pehmemaks ta küll ei läinud. Kas mõni tark oskab nõu anda, mis valesti?

 Seljapealne palmik on eespoolsest erinev, lihtsam, rahulikum.

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Alustuseks seelik. Mustrimaailmas käib Tehnika-aasta, iga kuu teemaks on mingi tehnika, märksõna, mis siis juhib osalejate mõtteid ja on valminud töödele ühisnimetajaks. Sel kuul loomulikult rahvuslik. Kuna minu päris rahvuslik töö alles kuivab, siis esitasin esialgu sohiga pooleks oma kootud linase seeliku. No linane on ju ikka padurahvuslik :)

Seelikul on tegelikult ka nimi, Chelsea. Ja tegin ma ta osalt sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad kootud seelikud, ja teisalt selleks, et mul oli kodus pool kilo linast lõnga, ja see näris mind, et seisab üks pusa ja ühtegi ideed selle kasutamiseks no lihtsalt ei ole. Nüüd siis on.
Lõng DROPS Lin, servapits DROPS Kid Silk, vardad 4 ja 3,5.

tegelikult koon ma selle seeliku veelkord, kui leian mõnusat värvi tviidlõnga, nagu originaalmuster ette näebki. Ta on linasest huvitav, aga tviidist jääks ta ilmselt uhke ka.

Ja Haapsalu rätt. Must. DROPS Lace. Varras nr 3. Muster on pärit Haapsalu räti raamatust ja rätt on keskelt kahandatud - see on vähemasti selle targa raamatu andmetel ainus rätitüüp, kuhu servapits kohe külge kootakse. Ei ole vaja pärast arvutada ja pitsi külge õmmelda ja muretseda, et kas ikka klapib ja venib ühtlaselt ja nii edasi, kes pitsi koob, saab isegi aru. Must on rätt sellepärast, et valget ma ei tahtnud. Musta pitsi kudumine oli ühel õhtul Mustrimaailmas jutuks ja mul tuli isu ära proovida. Nüüd tean küll, et kudujatel oli õigus - meie kliimas ja talvisel ajal olematu päevavalgusega, noh, ei pruugi see musta pitsi kudumine kõige arukam mõte olla. Aga pooleli ka ei saanud jätta. Sest poolelijäämine seda ähvardas küll. Nimelt ei jagunud 800m vihist selleks rätiks. Ja ilma abivalmis mustrimaailmlaseta oleks ma hätta jäänudki. Siinkohal veel kord minu tänukummardus Katriinale Kärdlast. Mul jäi jupike sinu saadetud lõnga järgi, nii et kui sul puudu tuleb, siis tead, kellelt küsida ;)

Küüntest kübar, või peaaegu

 Ei, see ei ole karneval ja igasugune sarnasus on kujuteldav ja puhtjuhuslik. Tegelikult on see minu müts, kübar, kaap, kuidas soovite. Üksiti sobib see Koome koos: Tehnika aasta esimese kuu näidiseks, allservas ja üleval ka on täitsa aus ripskude :) Tegelt on natuke piinlik, aga mis parata, tõlkimine võtab päevast nii suure osa, et muuks, lihtsalt niisaama tehtud töödeks või proovilappideks ei jää lihtsalt aega, või siis ei raatsi seda natukest nende peale kulutada.

 No kõik need, kes ei uskunud, et see ON müts, võivad nüüd koguneda laululava taha :) Sest on ju, veenduge ise. Tegime siin pilte nii ja naasuguseid, aga minu meelest on Sten selle kübaraasjandusega kõige armsam, ma ei hakka siia enda pilti panemagi. Milleks kõike ilusat ära rikkuda. Ja laps oli peakattest suisa vaimustuses, mine võta kinni, miks just.

Tehnilisi üksikasju ka veidi:
Muster on ikka DROPS,
Lõngaks Eskimo valge-beežikirju, et sobiks mu talvemantliga, vardad nr 8.

Eks nende töödega saab nüüd olema vähe napimalt. Nagu öeldud, võtab tõlkimine lõviosa sellestki napist vabast ajast, ja pea see aeg kätte ei jõua, kui tähtaeg kuklas kummitama hakkab. Aga midagi natuke ehk ikka tilgub siia ka. Kes piilub, see näeb :)

Ja pähe ka midagi, suveks ja talvekski

 Kudusin Taanielile ämblikumütsi. Et kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult küsis Taaniel endale samasugust mütsi, nagu kudus minu tädi Stenile. Sten näeb mütsiga välja nagu natuke suurevõitu kapsauss, tunnaldega ja väga armas. Hakkasin hooga kuduma - ja välja ei tulnud mitte midagi. No õnneks tabas see äratundmine mind üsna varakult - nii ei olnud harutada kuigi palju. No otsisin siis edasi ja jõudsin välja Mytsi Vabrikusse, see on Emmaliine jubepõnev blogi. Ja sealt edasi juba Tuukrimütsi juurde. Õpetus, muide, on suurepärane, ma ise lugesin seda korra valesti ja tuli nagu tuli. A no vaadake pilti, laps on ju õnnelik ja mis muu siin elus ikka loeb siis :D
Kootud on müts kahekordselt võetud Alpacast, jääb oodata vaid talve, sest praeguse ilma jaoks on see müts kindlasti liiga soe. kes pole proovinud, siis Alpaca on supersoe ja imepehme!
Aga tumesinine müts on ju natuke igavavõitu, seega tuli teda natuke tuunida. Emmaliinel oligi ämblikumüts, no ma oma poisile pakkusin igasuguseid muid variante ka - draakonisakki või kasvõi jänesekõrvu. Aga ei! See müts pidi saama ämblikuks ja kõik! Sai siis juurde 6 jalga - sest minu ämblikud, muide, ongi kuuejalgsed, on alati olnud, ja kui silmade valimiseks läks, siis me laususime Taanieliga ühest suust - rohelised :D Ja nii saigi! jalad kudusin peaasjalikult värvilisest Fabelist.

DROPSi uues lastekataloogis oli vahva peapael, millest arvasin saavat toreda täienduse jõuluvana kingipakkidesse, mis lähevad minu sõbranje pisikestele tütardele. Kusjuures nad on umbes täpselt Taanieli ja Steniga ühevanused. ja poisid oli - oh imet küll! - sedapuhku lahkelt nõus plikside peapaelu demonstreerima. No tegelikult me ju ei öelnud neile ka, et tegu on tüdrukutele mõeldud vidinatega :D Kootud on Fabelist ja täpselt juhendi järgi ning lõngakulu oli vast pool tokki, kui sedagi.

Jalavarjud

 See on lihtsalt uskumatu! Mina ju ei oska ei viltida ega vanutada, aga võta näpust. Lihstalt on vaja DROPS Eskimo lõnga ja mõtet. Nende esimeste sokkide kudumise aegu - kudusin ikka mina - hirnusid meie pere suuremad poisid valjul häälel naerda ja kujutasid elavalt ette hiiglasi, kellele need sokid jalga lähevad. No vaikselt tunnistan, et eks ma ikka ise kahtlesin ka omajagu. Aga hulk lõnga ära kootud - tervelt kahe õhtuga, siis ei saa seda ettevõtmist ju pooleli jätta ja nii nad pesumasinasse rändasidki. Välja tulid...

... täiesti kantavad ja vahvad sokid :D Isegi natuke napid olid, ma pidin neid esialgu jalas hoolega venitama. Ja praegu paistab, et ma ei saa neid endale jätta, vaid  esiti tuleb ikka täita jõuluvana kingikott. Ja Sina, kes sa need sokid endale saad, kui Sa siia lugema juhtud, siis jäta see koht praegu vahele, eks!

 Teise - no tegelikult on see juba komas paar, aga teine läks ikka kapitaalselt aia taha - paariga olin juba julgem. Aga see-eest sai lõng vahepeal otsa ja Lõngamaania laoseis näitas ka nulli. Siin ma siis ootasin inspiratsiooni, millega puuduvat lõngajuppi asendada, kui appi tuli ikka asendamatu Mustrimaailm, ja Lõngamaania, ning sain oma puuduva tokikese ja sussid valmis. Pilte nii ja naa - aga nende susside kudumise ajal oli naeru juba vähem, enam ei pilgatud mind hiiglaste eest hoolitsemise teemadel ;) Tegelikult küsis Tristan endale ka ühe paari vildist susse, küllap ta nad saab ka millaski. Nagu ma isegi, sest ka see punane paar läheb kingituseks.

Ja taas, minu meelest jumalast kantavad sussid, no ise olen rahul (nagu Bläk Rokit). Mustrid on loomulikult Drops design ja lõnga kulus kummalegi paarile nii 250-300 gr Eskimot.