Haapsalu sall, Airile

 Saigi valmis see minu mitte-eriti-kaua-tehtud kaunikene. Paistab, et minu tempoks ongi üks Haapsalu sall aastas, või kes teab, uue rätiraamatuga - mida minul veel pole - tõuseb ehk ka tempo. Aga praegu on küll viimase kolme aastaga saanud valmis kolm salli, kõik kingituseks.

Seekordne sall läheb Airile, minule jääb sellest vana õpetussõna - never say never. Ma olin ikka andnud oma salliraamatut huvilistele vaadata-mustrit valida sõnadega, et ärgu keegi endale seda va Kroonprintsi mustrit valigu, et seda koon ma vaid korra, endale. No kes hoolega uurib, siis on ju selge, et see sall sai endasse just selle Kroonprintsi. Airi lihtsalt on nii kohutavalt armas ja kena inimene, ja kui tema ikka seda nii väga tahtis, no mis seal ikka. Ja tegemise käigus sain kogemuse võrra targemaks. Tuli nimelt välja, et ma tahtsin seda mustrit (korra) kududa, aga mitte omada või kanda. Südamerahuga kingin selle Airile sünnipäevaks ja jään ootama seda uut, "oma salli mustrit"

Loomulikult oli kohe vaja hädasti pilti teha, ise äsja lõpetanud üle pooleteisetunnise jooksutrenni, mis tahtis hinge seest võtta, aga ei, ikka pildile ;) Loodusliku valgusega oli selleks ajaks ka juba, noh, kitsas. Aga siin ta on. Servas on sama raamatu kolmas äärepits - seal lihtsalt oli rohkem nuppe kui teistes.
Lõngaks sai DROPS Lace, kulus seda silma järgi hinnates kuskil poolteist tokki, sall on kootus vardaga 3 - ootan pikisilmi KnitPro sallivardaid, pits numbri jagu jämedamate varrastega.
Ahh, mulle endiselt meeldib pitsi kududa! :D

Veel üks kampsun, Haapsalu sallile lisaks

Seekordne kampsun, üllatus-üllatus, ei olegi Drops design. On hoopis sellesügisesest Käsitööajakirjast. Paraku ei raatsinud originaallõnga osta, ostsin hoopis Liannist Lana Gatto Super Alpacat, veinipunast ja teksasinist. Sinist kulus u 100 grammi, punast 250.

Mind paelus selle kampsi juures kolmnurkne kaelus ja teise värviga kootud lai kaelusekant, alläär ning varrukaotsad. Kudumine ise muidugi taas intellektuaalset väljakutset ei esitanud - noh, see polnud ka eesmärgiks. Kuigi, sellist uuesti enam ei kooks ka, ajakiri pakkus ainult kirjeldusi, ei mingeid mõõte ega lõikeid. See eeldab koetiheduse ja mõõtude absoluutset sobimist. Paraku ei pruugi me kõik, kes me näiteks M suurust kanname, siis päris ühesuurused olla.

PS. Tegelikult on nüüd see kurikuulus Haapsalu sall ka valmis ja ootab vaid pildile pääsu :D

Hädaabikampsun Eskimost

Kudusin Eskimost kampsuni, ikka DROPS, originaal näeb välja selline. Aga tegelikult on selle kampsuni saamiselugu ja saatus hoopis pikem kui lihtsalt "tahtsin veel üht kampsi. Tegelikult tahtsin hoopis pontšot, sellist, kahekordsest Eskimost, isa tegi mulle isegi 2cm-se läbimõõduga vardad, et seda kududa. Piilupilti näitasin paar postitust tagasi. Aga... just siis saabus see va selle-suve-kotermann ja asjast ikka asja ei saanudki, Kudusin ja harutasin ja kudusin ja harutasin taas ja tüütuks muutus. Viimaks tundus, et valmiskudum ei oleks mitte pontšo, vaid telk, ja no telki seljas kanda eiolnud mul mingit isu. Pooleli see ettevõtmine jääbki.

Aga jõude seisvat lõnga, mida on kilojagu, ei suutnud ma ka välja kannatada, no kohe närib, kui kusagil on kasutuseta lõnga. Pealegi hakkasin ma kuduma Haapsalu salli, Kroonprintsi mustrit, ja seda juba väikelaste kõrvalt ei koo. Seega oli vaja ka kudumit, mida nokitseda laste- või telekavaatamise kõrvalt. Ja selleks sobis see Eskimo just täpselt. Pealegi tundus ta huvitav, krae ja vööaasade ja vööga. Taas, tulemusega olen ise rahul praeguste jahedate oktoobriilmadega on just paras kanda, mõnusalt soe.
Kasutasin varrast nr 8, Eskimo ise on nr 53 ja kulus teda umbes 800 grammi.
PS. Ja enam ei lähe kaua, kui saan teile esitleda ka mainit' Haapsalu salli ;)

Laurale tehtud kamps

Kogu pikk jutt sai eelmisse postitusse kirja, nüüd tegi Laura endast - või noh, kestahes tegi Laurast, pildi ka, kus kamps tüdrukul seljas on.
Kududa oli seda mõnus ja tulemusega oleme rahul, nii mina kui Laura. Ja mis siis veel võiks tähtsam ollagi.

Kaks kampsunit

 Kahe septembris kootud kampsuniga oli hoopis huvitavam kui sallidega. Alustuseks see, punasekirju Taanielile. Idee pärineb septembrikuu ajakirjast Pere ja Kodu, aga sealne kamps oli tumesinine, pruunide kantidega. Mina arvan, et poisid jõuavad kasvades tumesiniseid ja pruune kanda küll ja veel, seega sai minu kamps punasekirju, päikesekollaste kantidega. Lõngaks Drops Big Fabel 672, kulus seda natuke alla 400 grammi, kandilõng on Erica, kunagi mütsideks ostetud ja kandiks kahekordselt kootud lõng, vardad nr 5.

Nagu öeldud, idee ajakirjast kohandatud, sest nii, nagu ta seal kirjas oli, muster lihtsalt ei hakanud jooksma - oli see siis ikka see va kotermann või miski pisike trükiveakurat, aga mina sellest jagu ei saanud, ja tore ongi, kombineerisin ise. Esiosal on viklit ja palmikut ja natuke nuppe, selja peal jooksevad palmikud, varruka keskel ka palmik ja juhuslikul kaugusel üksik pahempidine rida parempidise sees. Aga kampsunit ennast ei tahtnud Taaniel mitte sugugi. Küll ma küsisin ja meelitasin, et kas tahad seda kampsi, poiss raius nagu rauda: ei, ei taha, tee Stenile. :D No nuta või naera, mina tahtsin seda just talle teha, sest Stenile jääb see ju varsti nagunii. See on natuke nagu Väikevenna mure, et kas ta peab suureks saades ka Bosse vana naisega abielluma :D Ja siis korraga, kui mul kaelusekant valmis oli, ilus ja kollane ja ma seda Taanielile selga proovisin, et kas on paras ja kas istub ilusti, siis äkki teatas poiss, et tema tahab seda kampsunit ikka küll, ja oligi sellega mure murtud.
Ahjaa, ka müts Taanieli peas on minu kootud, eelmiseks kevadeks.

Ja see siin on Laura sünnipäevakampsun. Sellepärast ongi kamps vaibal maas ja mitte Laura seljas, et sünnipäev ise on alles olemata ja kingitus kätte andmata. Originaal on selline, mina vahetasin lõnga DROPS Nepali vastu välja, peaasjalikult just selle kuningliku sinise tooni (nr 6790) tõttu - no Laura just sinist põhitooni tahtis, oranžikirju (nr 2920) tekkis siia juurde juba kuidagi iseenesest ja kuduses oli selge, et ülemine siksak peab olema valge, et oleks natuke särtsu ka. tegelikult oleks Laura tahtnud oranži asemel kollast, aga sel ajal Nepal kollast ei pakkunud, nüüd avastasin kadedusega, et Nepali värvikaardile tuleb ka vapustavalt vaimustav päikesekollane lõng. Aga no küll me Lauraga sellele ka kasutuse leiame.
Kamps ise on kootud ühes tükis, nagu islandi kampsid ikka. Ja oi kuidas mulle ikka veel meeldib islandi kampse kududa, Nepali lõng oli siia juurde lihtsalt boonuseks, nii pehme ja sile ja mõnus vardal, ilmselt ka kanda on soe ja hea.
Tehnilised andmed ka, lõngakulu sinisel natuke üle 400 gr, oranži kulus alla 100 gr, valget vaid üks näpuotsatäis, vardad nr 5.

PS. Ja küll on hea, et on Laura, muidu ma ei kooks pooltki nii palju vist. ;) Noh, ja tegelikult, kui igaühel oleks  üks selline Laura, siis te mõistaks, kui palju vahvam saab elu olla.

Kaks satsisalli

 Mõista-mõista, mida Laura teeb? Õige, pildistab minu satsisalli, peeglist ja salli on ta endale turbanina ümber pea mähkinud. Aga sall on aus, lõngaks Katia Triana, värvid tumepruunist kuldseni ja salliaugud on vahvalt suured. ma lihtsalt tahtsin ka Trianat kududa :)

Teisel pildil poseerib Taaniel, või siis küll Yoda :D, Katia Ondasest kootud salliga, see läheb kingituseks Laura vanaemale, kes andis mulle palutud ühe asemel viis kallataime. Iseasi, kas minu käes need kallad ka õitsema peaksid hakkama ;)
Ja nüüd on satsisallidest mõneks ajaks jälle isu otsas.