Total Pageviews

13.6.17

When all is said and done

Järjekordne poolhooaeg on minu meelest igati edukalt möödas. Joon alla, aga joone otsas on nool, mis ultimatiivselt edasi suunab. Ma ei tea, kui süstemaatiline ma olla suudan, või kui oluline see mulle ongi, aga märksõna või kaks suudan ehk siiski välja noppida.

Jaanuaris algas uus treeningtsükkel Kaido targal juhendamisel, eesmärgiga kevadine maraton soodsate olude korral rekordiks joosta. Paju jooks jaanuari lõpus, 7,2 km ajaga 36:54, keskmine 5:08/km. Lauri tegi targalt tempot ja vedas, minu asi oli kannul püsida, vaheaegu öelda ja tempot reguleerida. Imeline koostöö.
Treeningplaani tekkis igasuguseid vahvaid asju: tempomuutustega jooks, igasugused huvitavad minutifartlekid, erineva pikkusega tempokrossid - no kõik meeldis ja kõik tegin ära. Päriselt kõik muidugi lust ja lillepidu ei olnud, aga märkimisväärseid tagasilööke ka mitte.

Aprillis maratonieelne testjooks Parkmetsas, 7 km ajaga 33:12, keskmine 4:50/km. Kaido ja Eliise olid raja ääres, ergutas muidugi ainult Kaido, ja oli minuga päris rahul, julgen ma öelda. Noh, ise olin ju ka. Ega ma sellist püsivat tempot varem nii pikalt näinud olnudki, või uskunud, et nii ka saab.

Kevadine maraton meie lustilise maratonituristide seltskonna jaoks toimus sel aastal Hamburgis, sest Tarmo on nii soodsalt seal kohal ja Mari tahtis kunagist kodulinna taas näha. Tehtud-mõeldud. Logistika logiseb meil endiselt ja Eesti esilogistik Riho, kes ka justkui oleks pidanud maratonile tulema, seda siiski ei teinud, ise pidime hakkama saama. Laevaga Rootsi, sealt autoga edasi. Tarmo ja Kerli võtsid meid lahkesti vastu ja tõesti oli hästi tore. Hamburgi maraton ise pakkus absoluutselt kõike... mida ühelt maratonilt väga ei ootagi. Mõni minut enne starti hakkas sadama külma vihma, see läks sujuvalt üle raheks. 2. kilomeetril olid tossud juba armsalt märjad. Õnneks lakkas sadu, päike tuli välja, siis läks päike pilve taha ja välja tuli tuul. Ja sellist tsüklit sai kogeda kohe mitu korda. Marikaga jooksime koos. Minul oli eesmärk joosta kiiremini kui eelmisel sügisel Tartus (napilt alla 4 tunni), õnnestumise korral mõtlesin, et aeg 3 tundi 50 minutit midagi oleks ju vahva. Marika tuli rajale, et jooksu nautida ja minuga koos kulgeda. Nii 5. km juures saime Tarmo kätte, kuidagi väsinud tundus teine, aga liikus vapralt edasi. Kusagil poolmaratoni märgi juures läks korraks raskeks, oli tuul ja tunnelid, täiesti igasuguste süümepiinadeta sättisin end mõne laiemaõlgse mehe taha jooksma, et oleks natukenegi lihtsam läbi tuule minna. Üritus ise muidugi nii suur, et üksi ei ole ühelgi hetkel, ei rajal, ega ses osas, mis melu raja kõrval käib. Oli igavesti lahe. Tegelikult raske eriti kaua ei kestnudki, tekkis uus minemine ja mis seal võõras linnas ikka muud teha ongi, kui joosta sinna tagasi, kust alustasid. Ma ei pannud tähelegi, kus Marika minust maha jäi, vast 10 kilti enne lõppu. Minu tempo püsis enam-vähem ühtlane, joosta oli tore, täitsa siiralt, kusjuures. Viimastel kilomeetritel oli veel jaksu tempotki tõsta ja nii see finiš kätte jõudiski, aega oli kulunud uskumatud 3 tundi 48 minutit ja 57 sekundit, keskmine 5:23/km. Esimsese telefonikõne tegin... Kaidole, rõõmustasime koos, kohe väga. Kaido, aus poiss, tunnistas, et ei osanud sellist aega isegi mitte ennustada, lootmisest rääkimata. Siis juba tuli Marika; Kaic ja Hanno leidsid meid maratonialalt ja hakkasime Tarmot ootama, kes tuli finišisse imelise 5 minutit alla 4 tunniga.
Tarmo ei olnud veel tulnud :) 

Maratoonarid ja taustajõud
Aga et elu oleks huvitav, siis sõime kohalikus Block House'is kõhu täis ja hakkasime autoga läbi Saksa, Poola, Leedu ja Läti kodu poole uhama, kohe selsamal õhtul. Leppisime Kaiciga kokku, et sõidame 4 tunni kaupa, mina alustasin ja Kaic keris end tagaistmele magama. Peatusime tankimiseks ja rooli käest-kätte andmiseks. Ja ilma igasuguse kahtluseta on Marika võimalikest parim co-driver. Miski 23 tundi ja Tartus me olimegi. Poetasime Kaici Tallinnasse suunduvale rongile ja lubasime pühalikult, et ei lausu sõnagi sellest, kui krapsakalt ta liikus ;)

Minule maratonid meeldivad - pärast saab jumala rahus ja pikalt puhata, ei miskeid süümepiinu või ettekäändeid trenni vahelejätmiseks. Aga kuna Kaido siiski teab, mis maraton on, siis väga pikalt ta seda muidugi ei usu. Nii et jooksuseelik kurjaks ja trenni:
Oli omajagu meeleolukas seelikujooks.
Väga vahet ei teegi, kus parasjagu olla, mis tähendab, et lähetusel Viinis ei saanud ma vahepeal isegi aru, kas ma teen trenni või pilte. Või noh, kliima oli siiski oluliselt parem kui see, mida kodus samal ajal pakuti:

Mai lõpupoole Õhtujooksu II etapp stardiga Postimaja juurest. 7,4 km, aeg 35:14, keskmine 4:46/km. Ülearuse kergusega kiidelda ei saa, aga Kaido oli rahul, mis mul siis peaks nuriseda olema. 

Järgmiseks juuni alguses 4. Kekkoneni jooks. Sel aastal Otepää jooksutuuri ei korraldatud, aga Kekkonen ikka oli. No kus mul siis pääsu, ikka kohale ja starti - tohutult armastan ju maastikku ja mägesid, teadagi. Oli raske nagu varasemast meeles, ja tore, nagu varasemast meeles. Muud ei tahtnudki kui eelmise aasta tulemust üle joosta, õnnestus ka: 15km ajaga 1 tund 24m ja 16 sek, keskmine 5:37/km. Harimäe TPs olid Guido ja Kristi, ikka eriti lahe on, kui juba eemalt just sind ja nimepidi ergitatakse. Juba varasemalt olime kokku leppinud, et topsis on 2 lonksu õlut - no mina tean, et see sel hetkel aitab. Viimasel tõusul Kääriku spordibaasi ette seisis Margit fotokaga ja hõikas: "Maia, hakka nüüd jooksma, ma teen pilti!" No peab meeldima. Aga et jooks ikka eriti tore oleks, siis minu tulemus andis vanuseklassi 3. koha, naiskondlik esikoht oli meie oma nagunii. Pagan, minule meeldib elada, just nii ja just sellistest inimestest ümbritsetult!

Nädal hiljem Laulasmaa Ultra. 5. ja selleks korraks viimane kord.
- Selged pildid, juba enne starti.
Kuidagi see 5. kord mõjus... tehtuna, juba mõnda aega oli tunne, et seda on nüüd tehtud küll, on aeg muid väljundeid leida. Kuidagi klaar oli see mu peas, et ongi viimane kord. Ja kui siis paar päeva enne üritust üks sõber küsis talle omase muigega suunurgas, et "Maia, miks sa seda teed?", siis ma sain aru, et mul ei ole sellele küsimusele enam vastust. Varasemalt olin ma sellele miks-küsimusele suutnud vastata kui mitte teistele, siis vähemalt enda jaoks oli mul alati vastus olemas. Ja sel korral... enam ei olnud. Kahju ka ei olnud, arusaam vaid, et üks etapp saabki läbi. 
Puhas dokumentalistika, juba teel Laulasmaale.
- Kosmosemuttide ja (koer)Liblikate Liit
Naiskonnana väljas, nagu juba mitu aastat. Sedapuhku siis ainukese naiskonnana, nii et esikoha kaitsmiseks eriti midagi teha ei olnudki vaja. Ainult et traditsioonilisi Liblikaid ei olnud rajal, Heleen oli nii imearmas ja nii beebiootel ja Keila Joa TPs, Pille korraldas ja asjatas. Rajal oli Anu ja koer, sellest siis koerliblikas :)
Rada ise oli võrreldes eelnevate aastatega päris korraliku muudatuse läbi teinud. Enne Keila Joa silda tegi rada jõnksu paremale, läks mõisa ja joani välja. ronis mööda treppe üles ja alla muidugi ka. Sealt edasi nagu ikka, Türisalu TPs võeti meid vastu juubeldades nagu ikka. Nii tore mu meelest. Üle maanteepiirete, pangast alla ja üles, sama teed tagasi Meremõisast edasi, ja seda juppi oli seal napp 3 kilti, natuke mööda teed ja siis... noh, et igav ei oleks, siis ikka tõusust üles vaatetorni juurde, ja pärast alla ka. Aga mina eelistasin raudselt seda ronimist varasemale Helikülla viinud "motivatsioonisirgele".

- Ma tõesti ei tea, mis sel 2. ringil viga on
Algus
Esimene, nagu ikka, rajaga tutvumiseks.
Just nii ilus oligi.
Kosk mühas nii valjult, et mattis teiselt kaldalt kostuva muusika pea täielikult.





Vale tossuvalik ei pruugi tähendada võistluse lõppu, kui piisavalt vara jaole saad ja kannatab veel tossu vahetada. Siin on iga kogemus kuldaväärt.


Teine, nagu ikka, kõige raskem. Ma tõesti ei mõista, mis sel 2. ringi häda on, et tema nii raske on. 3. ring oli vaikne ja 4. rääkimise ring. 5. ring jäi kõige pimedamasse aega:
Kell on umbes pool 1 pühapäeva hommikul.
6. oli selge, et jääb viimaseks, seega oli peaasjalikult pildistamise ring.

Juba sellepärast maksab Laulasmaale minna, et selline päikesetõus nägemata ei jääks.

Et meeles püsiks: siit, vasakult poolt, tuli üles ronida, järjekindlalt.



- Ma ei ole sellest lastekodust
Kell oli umbes veerand 8 pühapäeva hommikul, kui 6. ringi läbi ja 126,6 kilomeetrit täis sai. Jooksime üle ajavõtumati ja võtsime kiibid küljest. Me mõlemad teadsime, et jalad oleksid veel joosta-liikuda kannatanud, vaim samamoodi. Aga "miks"-küsimus oli endiselt vastuseta. Nii vaim kui füüsis olid veel enam-vähem okei, aga ma teadsin eelmistest kordadest, mis juhtuma hakkab. Ma teadsin, kuidas keha hakkab logisema ja lagunema, mis juhtub jalgadega ja kuidas vaim murduma kipub, silmisse tekib veidi hullumeelne pilk - "Ultra nägu on juba ees", ütles Heleen selle kohta :) Ja ma sain aru, et ma ei taha seda kogeda. Ma teadsin, et suudan veel, aga mis vahet seal on, kas protokollis on 126 või 147 kilomeetrit või veel mingi muu number.
Viimast tõusu kiirkõnnil võttes tundsin ma, et ei taha seda tunnet, mis mind valdas seda tõusu vaadates. Mulle meenus oma esimeselt Ultrakogemuselt tiimi "Usume Viljarit" üks liige, tema ilme, kui ta lõpetas oma viimast ringi ja ma teadsin, et ma ei taha seda. Ma lihtsalt ei ole sellest lastekodust, ärge pange pahaks :)
TomU tuli rajal vastu, läks vist oma 7. ringile, kui ütlesin talle, et mott on kadunud. Tema soovitas sõbralikult, et tehke paar ringi, äkki leiate rajalt üles. No tegime selle 6. ringi - ja sel rajal küll minu motivatsiooni ei olnud. Ju on kusagil mujal.
Selline lõpp sel lool




Kes arvab, et kehvasti kukkus välja, võib ise iga kell paremini teha.
- "Quoth the Raven: "Nevermore". (E. A. Poe)
 Ma ütlen, et Laulasmaaga on selleks korraks ühel pool. Minul ei jäänud sellele rajale maha mitte midagi. Sõitsime kohe hommikul tagasi, ema-isa juures magasin esimesed 3 tundi ja ärgates adusin taas: ma ei taha sellist tunnet, nagu just sel hetkel oli, see lihtsalt ei ole seda väärt, just praegu ja just minu elus. Ma tahan nüüd teha natukene teistsuguseid asju, ja ikka enda rõõmuks.
Aga mina ei ole kaaren Edgar Allan Poe poeemist, ma ei ütle, et ma sinna enam mitte iialgi ei lähe. Alustuseks olen ma lubanud ühele väga ja väga heale sõbrale, et olen iga kell valmis selle raja koos temaga läbi matkama. Teisele tuttavale olen öelnud, et koos temaga tulen taas, lihtsalt toeks ühe ringi. Tegelikult olen ma sellele mõelnud päris palju, et kuidas ma seda teeksin, kui tahaksin, taas...
Kui ma uuesti suudan vastata sellele miks-küsimusele, kui ma ise seda vastust taas usun, siis võib juhtuda küll, et ühel ilusal ööpäeval rändan ma taas Laulasmaal, tõusudest üles ja alla. Ja ikka arvan ma, et selliseid asju üksi ei tehta.
Aga praegu, all is said and done.



PS. Teie toetus, head soovid ja mõtted aitavad enam, kui te ise ilmselt teate. Sõbrad, mina tänan, taas ja südamest.

PPS. Kaido, sa oled lihtsalt parim treener ja vapustavalt hea sõber!

PPPS. Kunagi pole nii, et midagi kasulikku asjast ei sünni. Mina sain näiteks pakkumise: "Oookei. Järgmine kord trehvama juhtume, teen ettekande "Kaasaegsed transpordiviisid - mis ja miks?"" - No püüdke seda üle trumbata, eksole ;)

No comments:

Post a Comment