Total Pageviews

31.12.13

On need numbrid ikka nii olulised... Gurmeejooksude hooaja algus ;)

Joon alla, mis muud, aastale, tegemistele.
Selle aastaga olen läbinud 1427 kilomeetrit, sellest joostes 1046 kilomeetrit, suuskadel 223 kilti - ja päris kindel on see, et selle aasta lõpp ei ole siia mitte meetritki lisanud :) Jalgrattaga 55,99 kilomeetrit - see kõneleb enda eest, ja triatlonist ei maksa unistadagi, eksole. Ülejäänud kilomeetrid tulid peaasjalikult kõndides ja orienteerudes.
35 tundi ja 11 minutit võttis sellest aastast enda alla tennis - tervitan siinkohal Piretit ja Morist :) Jooksmisele kulus 117 tundi ja 10 minutit. Igasugused muud spordiga seostuvad tegevused juurde, ja kehakultuur "neelas"  aastast 223 tundi, 56 minutit ja 7 sekundit.
Olguolgu, aastane kalorikulu ka - kõik kokku 171 652 kcal :)




Mis teha, pildid selle aasta "suursündmusest", Laulasmaa Ultrast.
Ega eriti hõisata ei ole, mõni helgem ja rõõmsam hetk ju oli ka, mõni õnnestumine. Ah, las olla. Regret is a wasted feeling ;)




Aga sellega ei ole numbrid veel otsas.
Sel aastal olen ära kudunud ja millekski kujundanud 6965 grammi, ehk siis 17756,7 meetrit erinevat lõnga. Õige kröömike jäi 7 kilost ja 18 kildist puudu ;) Lõnga osta suutsin tervelt 2315 grammi vähem kui seda ära kududa.
Laura seelik on vast üks huvitavamaid asju sellest aastast.
Ja minu Harvest Moon vol 2. Tegelikult olid heegeldatud seelikud ka hästi toredad, ja viimasena valmis saanud "Ilona punane" kleit, sellest pole pilte ikka veel.
Õnnelik aasta, mis muud. Just selline, nagu Sadam laulab, need on hetked, mille nimeks ilus elu... 


30.12.13

Veel üks tilluke kleit tillukesele tüdrukutirtsule

Juttu palju polegi, taas Anouk kleidina, ühe sellise juba tegin, Hupsile. Nüüd oli justkui põhjust veel üks kududa, selline:
varras endiselt 4mm ja lõngki seesama Titan Wool Egitto, ainult lilleteema lahendasin natuke teisiti seekord. Mis muud kui loota, et vastsetele lapsevanematele ka kleit meeldib... :)

17.12.13

Ja nüüd võivad põrandad olla kui külmad tahes :)

Talve asi, vaja jalad soojas hoida. Ja viltimine on selline, natuke naljakas ettevõtmine, enne ei näe, kuidas välja kukkus, kui on juba lootusetult hilja midagi parandada :)
DROPSil on tore konnasussi muster ja kui ma S-le pakkusin konnausse, siis tema oli kohe nõus. Pikema jututa tulemus ka, alguses sellised:












ja siis juba sellised. Algusest peale tundusid need konnad mulle rohkem roti moodi, aga no missa teed, on nagu on :)


Aga ega's MrT saanud sussidest ilma jääda. Aga tema konnasusse ei tahtnud, triibulisi hoopis. Selliseid olin korra juba kudunud, tundus olevad hea mõte. Ja kui juba, siis juba, tegin endale ka ühe paari. Pildid ikka enne ja pärast :)

 Minu "esimesed triibulised"


 Ja MrT triibikud, õnnelikult pildil.
Ostsin Vikkelist DROPS Eskimot ja kasutasin ära ka kodused varud, kokku kulus lõnga 618 grammi/meetrit, kudusin vardaga nr8. ja viltimisega ajasin ilmselt umbe pesumasina filtri, täna õhtul olen hoopis sellega tegelenud, meelelahutus seegi ju :)

20.11.13

Preeriaseelik

Ja siin ongi "vana võlg", Laurale kootud Preeriaseelik. Originaal on siin. Mulle väga meeldis, Laurale meeldis ka ja nii ma 7 erivärvi peenikest lõnga koju tõingi. Minu versioon sai üsna originaalilähedane, selline:
Kasutasin DROPSi lõngu Fabel, Alpaca ja Baby Alpaca Silk. Varras 2,75mm. Lõnga kulus kokku 176 grammi ja 622 meetrit ja pusimist oli omajagu. Aga tulemus meeldis mulle. Kuigi, seda uuesti kududes teeksin mõne asja teisiti. Kuna originaal oli kootud jämedamast lõngast, siis tuli teha ümberarvutusi, laiusega pole muret, aga pikkust tuli millegi arvelt juurde anda. Mina kudusin mustris ridu topelt, aga praegu tundub mulle, et oleks võinud pigem mustreid korrata vajaliku pikkuseni. Värve ei muutnud ma sellepärast, et ei olnud kindel, kas suudan ise 7 värvi nii ilusti klappima saada, kuigi mõte sellisest seelikust vöökirjades ja teistes toonides, ei ole mind maha jätnud.

18.11.13

Lumiselt, lasteaeda

Natuke ikka on piinlik ka, viimane postitus on augusti keskelt, täpselt 3 kuu tagant. No tegelikult ei ole ma päris jõude istunud, vaatasin just tabelisse, et lõnga olen ikka koju toonud natuke, ja lõnga olen varrastel vorminud ka natuke. Augustis tegin MrS-i lastehoidu tänutäheks mõned nukuriided, need jäidki pildistamata. Septembris kudusin ja harutasin - muster oli huvitav, aga kuidagi ei saanud teist paika, et oleks "see õige". Oktoobrist on ootel 2 võlga: kaelus, mille ma Krentu mustri järgi endale kudusin, ja seelik, mille Laura sai sünnipäevaks. Vat sellest tahaks pilti ikka küll. Küllap saab ka. Ükskord.

Aga nüüd siis lumiselt ja lasteaeda. No lasteaed on poistel jätkuvalt tore-vahva-armas.
Muidu ma ei oleks ju juba eelmise talve hakul mõelnud, et mõned heegeldatud lumehelbed oleksid rühmaruumis toredad. Kusagil eespool on needki pildile saanud. Aga sel sügisel tuli üks õpetajatest natuke häbelikult rääkima, et sel aastal suisa suure saali kuusk heegeldatud helvestega ehitakse, ja et kas mul oleks ehk mõni veel neile tuua, et nemad ei raatsivat oma rühma helbeid ära anda, et nemad mitte ei hingagi, et neil seliseid helbeid juba on. Aga mul on raudselt lihtsam heegeldada uusi helbeid, kui hakata varasemaid üles vuntsima. Ja nii ma siis ajasingi heegelnõela kurjaks ja valmis neid 16. Tegelikult oli mul 13 valmis, kui ma küsisin MrT-lt, et ehk nüüd aitab, 13 on juba. Poiss teatas tõsiselt: "Tee 14 ja 15 ka, siis aitab." No mis seal's ikka. 16. tuli kuidagi ise, mingi muster tekkis veel, mida ma tahtsin proovida, vist. Tegelikult on viimistlemine hoopis tüütum, aga isegi selle sain tehtud, nii et kui poisid kolmapäeval lasteaeda lähevad, siis on neil midagi kaasa viia. Kõigi rõõmuks.
 Mõnele raputasin kullasära peale, aga seda ilmselt pildile püüda ei õnnestunud. Ja osad on sihilikult natuke ebasümmeetrilised tehtud, nagu loodus oma ebatäiuses ikka :)

18.8.13

Inspireerit'

Kõik sai alguse sellest kampsunist. Ma isegi ei tea, mis Mr.T-le selle juures meeldis, aga korraga avaldas ta soovi, et tehtagu temale ka "selline kampsun, triibuline". Ega ma ka kade ei olnud ja nii me Vikkelisse läksimegi, värve valima. Mr.T valis 4 värvi, mina lisasin viienda. Kudusin, nagu viimasel ajal ikka, ülevalt alla, ühes tükis, väikesed varrukad juurde. Kududa oli seda päris lõbus ja valmis sai ka ruttu, aga see otste peitmine, siis ma küll kirusin ennast ega mõistnud, mis mul ometi arus oli. Aga peaasi, et laps rahul on, kas polegi :)

Lõngaks DROPS Muskat, kulus seda 176 grammi, varras oli 3,5mm.


17.7.13

Kudusin koos Annaga

Mustrimaailmas hakati koos Annaga kuduma Anna disainitud ja tema valemi järgi toppi, sellist. Mõte meeldis mulle väga ja teksasinine puuvillane DROPS Muskat oli ka ehitusmaterjalide kastist kohe võtta. Võluv selle kudumi juures on muidugi taas see, et kootakse ülevalt alla, saab poolikut asja hästi proovida, vajadusel kohe muutusi teha ja üldse on mugav ja mõnus, kui pole pärast vaja tükke kokku õmmelda. 
Aga mulle näis kohe, et ma ei taha päris toppi, kuidagi ebapraktiline tundus. Mulle pigem meeldis mõte varrukatest, et tekkiks justkui kerge kampsun, mida kanda jahedamate ilmadega või suisa tööle selles minna. Harutada sain seda muidugi omajagu, sest langev krae kootakse valemi järgi, ja see oli sulaselge katse-ja-eksituse meetod. Samamoodi eksperimenteerisin varrukapikkusega. Tegelikult nägid lühikesed varrukad ka täitsa vahvad välja, aga lõpuks jäi siiski 3/4 varrukas. Äärde tegin tihedama sammuga pahempidiseid ridu, et rullima ei hakkaks. 
 Tehnilisi andmeid ka:
Lõngaks DRPOS Muskat, varras 4mm, mille kehaosas vahetasin 3,5mm vastu välja. Nii ei olnud vaja taljeosas kahandusi teha. Lõnga kulus 414 grammi ja 828 meetrit. Krae on kootud silmustega X (kui see kellelegi midagi ütleb, valem 1,2X oli liig mis liig). Kahandused tegin krae servades ja talvise kampsiku lõng on kastis ootamas, ootab see siis sügist ja uut kudutuuri, et veel üks selline kududa.
Pildistas armas abikaas.




27.6.13

Veel üks heegelseelik

Tahtsin veel ühe seeliku heegeldada, pikema. Külli inspireeris enda omaga.
Mustrid tulid heegelkirjade raamatust just nii, nagu meeldis. Lõngaks DROPS Cotton Viscose, heegelnõelad 2,5 ja 3 mm ja lõnga kulus 553 gr. 
Tööks kulus pea kuu aega, vahepeal oli taas ajamahukas kursus, ilmselgelt ;)
Natuke lapsi ja loomi ka :) Pildistas ikka Laura.






17.6.13

131,3 kilomeetrit kogemuste puudumist

Kes otsib siit sel korral padusportlikku analüüsi, peaks ilmselt lugema kellegi teise mõtteid toimunust, mina jäädvustan vaid mõtted, emotsioonid, sündmused. Alustuseks seda, et tegemist on peaaegu et tellimuskirjutisega - Margarete arvas, et kõik tuleks ikka ilusti kirja panna, teistele järgmiseks aastaks õpetuseks :) Mina pühendan selle hoopiski Marikale ja Kairile, päris tõsiselt ja igasuguse naljata.

Ma ei tea, kuidas Marika pähe tekkis mõte Laulasmaa Ultrajooksust, aga kaasa ta mind kutsus. Lugesin juhendi läbi ja kohe sai selgeks, et sõpra sellisele ettevõtmisele üksi lasta ei või. Tehtud-mõeldud. Registreerisime ära oma mikroskoopilise naiskonna nime all Kosmosemutid (korraldajate tõlkes Cosmic Babes) ja olime läinud laupäeva hommikul Laulasmaal kohal. Telk üles, number jooksuseelikule ja siis oli mahti natuke ringi vaadata. Tunne oli selline, nagu oleksin sattunud suurele suguvõsakokkutulekule, kusjuures mitte võõrale, vaid ikka omale :) Ja start! Enda jaoks olime sõnastanud selle nii, et kõik, mis on üle 100 km, on juba puhas võit.



1. ring tähendas peaasjalikult rajaga tutvumist, ja tutvuda oli küllaga. Rasked tõusud, mis teistpidi muutusid jubedateks laskumisteks, trepid, purded (nojah, te ju teate minu ja tasakaalutunnetuse suhet küll ;)) liiv, puujuurikad, kivid ja kõik see ikka üles ja alla, paaris kohas tähendas 2 vale sammu vasakule 10 meetrit vaba langemist valgesse vette. Huvitav oli. Jooksime Marikaga koos. Iga mõne km taga oli TP - etteruttavalt tuleb öelda, et meie lemmik TPks jäigi Türisalu panga oma :) Tagasipööre, sama teed tagasi, stardi-finišialasse ja siis veel jupike rada teisele poole. Taas etteruttavalt - see jupp oli kuidagi eriti tülikas, aga see selleks. Selle ringi lõpus sai täis 21,1 km.

2. ring jooksime endiselt. Olgu, tõusudel kõndisime ka, laskumistel olime eriti ettevaatlikud. 2. ringist ei memoreeru mul eriti midagi, peale selle, et tunne oli endiselt nagu väga heade sõpradega kohtudes - vastutulijad ergutasid, lehvitasid, naeratasid - et seda uskuda, peab seda vist kogema. Me teadsime, et see ring on võimalik, sest me olime maratoni ju juba varem jooksnud. Ringi lõpus tegime umbes pooletunnise pausi, vahetasime riideid, sõime natuke, täis sai 42,2 km, aega kulus kokku umbes 5 tundi.

3. ring algas sürreaalselt. Täiesti huvitav oli kogeda, kuidas aju annab jalgadele käsu joosta, ja jalgadel on tunne, nagu see neid üldse ei puuduta :) Aga jooksma me hakkasime, ikka ühest TPst teise, igas TPs sõime natuke, jõime ja ajasime lobajuttu. Ühes TPs vaatasin, neiu-fotograaf, istub poisi põlvel, endal sigarett hambus, õlu käeulatuses, päike paistab, lind laulab, ilus on - kohe näha, et inimesel on prioriteedid paigas ja pole mingit tarvidust kusagile joosta, ma tundusin endale ikka servast veidike ebanormaalne ;) 
Lõbus oli endiselt, Türisalu pangal oli endiselt väga hea seltskond. Sel ringil leidsime rajalt pika lätlase, natuke ajasime juttu, kord läks tema ees ära, siis saime meie ta jälle kätte. Igaühel, kes vastu tuli, oli midagi rõõmsat öelda. Jooks oli asendunud peaasjalikult tempokõnniga. Selle ringi lõpus sõime pastat ja pidasime taas pausi. Olime vahepeal rajalt leidnud ka paar LogKeskuse kutti ja ühe tüdruku - no ikkagi peaaegu nagu omad ju ;) Ringi lõpp oli raske, kohe väga, lõpus sai kokku 63,3 km. 

4. ringi algus oli vastik, enesetunne oli jube, mitte niivõrd jalgades, kui igal pool mujal. Ma tundsin, kuidas silmi hakkas tekkima hullumeelne pilk. Jube raske oli. Pähe puges mõte, et 2 sammu vasakule ja 10 meetrit vabalangemist ei olegi nii jube väljavaade kui algul paistis :) aga teadagi, sõpra ju sellises olukorras üksi ei jäeta. Valus oli ka, seda siis jalgades, tempokõnd asendus kõndimisega. Türisalu pangal teel tagasi hõikas Kairi selja tagant, et saab meid kohe kätte. tema kõndis koos rajalt leitud kena blondiiniga. Meil oli plaanis 4. ringi järel pikemalt puhata, magadagi. Kairi hakkas meid veenma, et tegu on kehva mõttega, et 100 tuleb ikka täis teha, siis saagu hommikul mis saab. See mõte tundus ilmvõimatu, ausalt. Enne sillapealset punkti andis Kairi mulle ühe ibumetini, see võttis hoobilt füüsilise valu, TPs pakutud õlu muutis lihased kergeks ja kusagilt tuli uus hoog ja minemine. Kairi ja blond daam läksid ees ära, tempokalt. Ringi lõpujupil saime Kairiga taas kokku, tema lähenes meile joostes ja meid tabas hämming - jooks tundus selleks hetkeks võimatu. Aga Kairi soovitusel siiski proovisime, 5 minutit jooksu, 5 minutit kõndi - ja üllatuslikult oli see tore, lihased ka ei sõdinud vastu. Stardi- ja finišialas sõime taas natuke, tõime telgist pealambi - tervitused siinkohal Hellele, ja taskulambi - panime soojemalt riidesse. 84,4 km oli täis saanud.

5. ring oli kõige pimedam. Kell oli umbes pool 12 öösel. Ma ise ka ei oleks osanud elus ettegi kujutada, et ma olen suuteline keskööl sirge seljaga ja kindlal sammul võõrasse pimedasse metsa sammuma. Jooksime seal, kus andis, kus maastik, mets ja rada lubasid. 3. ja 4. ringilt ei mäleta ma merd ja metsa eriti üldse. 5. ringil jäime me kaldapealsele kuud imetlema. Kas te teate, et sel ööl oli taevas sügavkollane kuu, päike oli juba looja läinud ja meri helendas lummavalt, oli vägaväga vaikne. Rannikul puhus päris jahe tuul, mets lõhnas endiselt nagu hull - ilus oli olla. Allikat ületades ootasime 2 mehe taga, sest kitsas oli - mööda seal teineteisest ei pääsenud. Üks neid keeras ringi ja meid nähes hõikas rõõmsalt: "Oh, my friends! Great performance!" No meie sõber lätlane :D Sealsamas pimedas metsas tuli meile vastu ka neoonvärviliste juustega mees, jooksis nagu noor hirv, ja muide, võitis müstilise ajaga 14 tundi ja 51 minutit. Ring lõppes tas väsimusega, igas mõttes. Ma mõtlesin, et kui maraton tehakse ära peaasjalikult peas, siis ultral on ikkagi oluline ka, et kõik jupid funkaksid. 
Kell oli umbes pool 4, kui me magama läksime, 105,5 km oli täis ja hinges tunne: ära tegime!

Hommik, enne kl 7. Ärkasime enne kella, stardialas pakuti putru. Jalad tundusid üllatavalt normaalsed, mis muidugi ei tähenda, et valus ei oleks olnud. Saime teada, et Marju ja Kadri on endiselt rajal, ja nääpsuke Mari ka.

6. ring - jahe oli, ja nüüd siis jäi telki ka minu šeff jooksuseelik, esimesed 5 ringi oli ta minuga ju kaasas ;) Aga teele me läksime. Varahommik oli ilus, muide, teadmiseks teile, kes te selle lihtsalt maha magasite. Olime eelmise ringi lõpus oma lemmikTPs öelnud, et me ei pruugi enam kohtuda. Sinna jõudes rõõmustas seal olnud mees: aga kohtusime siiski :D Tunne oli endiselt nagu suguvõsa kokkutulekul ammuseid armsaid hõimlasi kohates. Oli päris selge, et uuele pikale me enam ei tule, sestap jätsime järgemööda inimestega hüvasti ja tänasime. Teenindus oli superluks, muide. Oma lemmikule viisime mingeid tundmatuid kollaseid lilligi - parima TP auhinnaks ;) Seal pakuti meile ka kakaod (öösel olime sooja jooki küsinud, siis ei olnud) ja rabarberikooki. Jäime natukeseks juttu ajama, Vennikased tulid ka ja juba värbasid meid järgmisel aastal ultra EM-ile, uuenduslik mõte, ütleks ma ;) Ringi lõpujupp kulges tõusvas tempos, nii naljakas, kui see ka poleks. Esimene osa võttis 20 minutit, tagasitee 18 minutit. Logistikapoiss tuli vastu, lõpetas ka oma 6. ringi ja hõikas, et järgmisel aastal võtab meid oma tiimi. Naiste favoriit Mari lõpetas samal ajal oma 8. ringi - uskumatu tüdruk, ütlen ma, ta isegi plaksutas meile korra. Marju tuli vastu ja nägi üsna reibas välja - no pole kahtlustki, et kui see tibi midagi pähe võtab, siis selle ta ka ellu viib ;) Kadri oli temast natuke tagapool, väsinuma olemisega. 126,6 km sai täis. 

Lohutusring - seesama jupike ringi lõppu, ikka samas tempos, umbes 18 minutit ots. Jooks ja kõnd segamini. Jooks peaasjalikult selleks, et finiš kiiremini kätte jõuaks, ausalt :) Kadrile jõudsime järele, me vähemasti püüdsime teda ergutada. Tulevane tiimikaaslane siirdus ka oma viimasele lohutusringile ja meie läbisime viimased 200 meetrit taas joostes. Finišis aplaus, üldajaks kirja 25 tundi ja 23  minutit, meie arvestusel veetsime me sellest rajal umbes 20 ja pool tundi. Distantsiks kokku 131,3 kilomeetrit. Tehtud!

Täitsa ausalt ütlen, et Kairita oleks see kogemus olnud oluliselt jubedam, tema nõuanded õigel ajal ja õiges kohas päästsid päeva - noh, olgu, tegelikult öö, Kairi nakatavast ja seletamatudt optimismist ma parem ei räägigi - ma ei tea, kuidas ta seda teeb. Kes Kairit tunneb, see ilmselt teab isegi, teistest on mul lihtsalt kahju :) Meie tõesti ei teadnud, mida oodata ja mille vastu end valmistada. Kogemuse või paari võrra targemad, mis muud...
Marika... ma olen varemgi öelnud, et kui teil pole sellist sõpra, siis on kah vedanud, sest te lihtsalt ei tea, millest ilma jääte. Ja kui ei tea, ei oska ka puudust tunda. Üksi ei oleks ma seda teinud, ma ei oleks sellega hakkama saanud. Marika märkis rajal olles, et me põrgatasime motivatsiooni omavahel nagu pinksipalli. Kui ühel oli raske, siis teine vedas ja vastupidi; kui ühel hakkas elu mõte kaduma, oli see parasjagu teise käes ja seda oli piisavalt, et ka sõbrale jagada. 

Lõpptulemusena sai meie mikroskoopiline naiskond naiste arvestuses 2. koha - Marju-Kadri järel siis, individuaalselt jagasime Marikaga taas naiste arvestuses 4.-5. kohta. Kes arvab, et viletsalt välja kukkus, võib ise alati paremini teha :D

PS. Kui kedagi huvitab, siis tänan küsimast - täna on enesetunne täitsa hea ;)

14.6.13

Kootud kleit ilusalt pisitüdrukule

 Minu sõpradele tekkis üks imeilus pisipiiga. Mitte et ma ise pisitüdrukutest midagi teaksin, aga kohe tuli tahtmine talle üks kleit kududa. Originaal on pärit siit, see lihtsalt tundus nii ilus. Selle pisikribala ema palus, et kleit saaks roosapoolne, no see virsikuvärv tundus just õige.
Lõngaks Titan Wool Egitto, virsikuroosa ja hele roheline. Lillede jaoks oli lõnga ka minu "ehitusmaterjalide kastis". Lõnga oli kokku 3 tokki ja lõnga kudusin kahekordselt.
Varras 4mm.

Heegeldatud seelik

Heegeldasin seeliku, kevadise.
Lõng: Hanna Cable, kulus seda 357 grammi,
Heegelnõel: 2mm
Seelik sai valmis 9 päevaga.
Punane heegelniit oli olemas sellest boolerost, mis mul pildistamise päeval juhuslikult seljas oli. Boolero ise on üsna ammune juba.
Võltstagasihoidlikkust hüljates võin öelda, et seelikut oli tore heegeldada, ja kanda on seda suisa imetore.
Pildistas hea kolleeg Andres Lumi.


19.5.13

Paellõngast, tervitustega kursuslastele ;)

 Seisis see W&Wst toodud paellõng Spike mul "ehitusmaterjali" hulgas ja näris hinge, et no kuidas ta seal niisama ja ainsagi mõtteta lihtsalt on. tegelikult kudusin ma selle korra booleroks, aga no ei meeldinud. Märtsis ei andnud lihtsalt niisama seisnud lõng igatahes enam asu, tuli vardad võtta ja kuduma hakata. Ja just nii see läkski, mingi mõttepojuke oli ka peas olemas tegelikult. Kudusin ülevalt alla ja ühes tükis, nagu viimasel ajal ikka. See, et kandid peavad tulema teist värvi, oli ka üsna alguses kohe selge. Ja õhksilmustega muster õlavarrele kujunes kuidagi töö käigus, muidu läks maru igavaks, kudumine.
Kantide kuldse leidsin taas W&Wst. Ise ma oleksin ilmselt ostnud ikka Spike'i, aga nii kui poeprouale olin oma poolikut tööd kirjeldanud, ilmus riiulist krapsti! see kuldne ja no kus ma's selle sain enam tagasi panna, mind siis ei tunne või ;) Esta nägi selle lõnga kerimisega muidugi kurja vaeva, see on lihtsalt nii libe ja üsna raske.
Muide, piinlikkustundega pean tõdema, et alustasin kampsiga märtsi alguses, lõpetasin 1. mail, no tähistamaks töörahvapüha, mis muud. Ega sellest polegi muud järeldada, kui et töö hakkas vahepeal elamist segama :)
Veidi statistikat ka,
puuvillame paellõng Spike, kulus seda peaaegu täpselt 300 gr,
Varras 4mm
Kuldset lõnga kulus alla 100 gr.
Pildistas loomulikult Laura.
PS. Teisel pildil see õunapuuõis ei ole teps mitte butafooria, see on väga oluline õis, sest mitu aastat tagasi istutatud Sügisdessert õitseb päris esimest korda, erinevalt koos temaga istutatud Valgest klaarist, mis on igal kevadel õitsenud nagu hull.

18.3.13

Lilled lasteaeda

Ammuks see oli, kui ma lasteaeda mõned lumehelbed heegeldasin. Ma pole küll juba mõnda aeda lasteaeda juhtunud. Viimati siis, kui ma ummisjalu sinna tormasin, et kõrges palavikus Mr.T koju viia. Aga seda jõudsin ma küll märgata, et lumehelbed endiselt rühmaruumi ehtisid. No sealt siis tuligi mõte, et äkki talv sellepärast ei taandugi, et endiselt kasutatakse kaunistuseks lumehelbeid :) Ja sealt edasi ei olnud raske jõuda mõtteni, et järelikult on vaja uusi, värvirõõmsaid ja kevadisi kaunistusi. Happy Flower sobis nagu rusikas silmaauku. Esimest satsi sai näha pea aasta tagasi, siin. Nüüd heegeldasin veel 3 lille. Lõnga kulus nende jaoks umbes 50 grammi, ehk siis ühe toki jagu puuvillast. Ja nende heegeldamine oli jätkuvalt üks lust ja lillepidu.
Nüüd pole muud, kui Mr.T lähimatel päevadel taas lasteaeda viia, koos lilledega, et siis kaude otsekui vabandust paluda, et lapse kõrge palavik neid kenasid õpetajaid nii koledasti ehmatas.

 Lillepildid tegi Laura :)

12.3.13

Harvest Moon vol 2

 See hakkab justkui juba süsteemiks muutuma, et osa mustreid tuleb kaks korda läbi kududa. Osa huvitavaid mustreid siis :) Igatahes nüüd juhtus see taas, sedapuhku Harvest Mooniga. Esimest korda kukkus ta välja selline. Tore oli küll, aga iga kord seda kandes oli tunne, et midagi justkui ei klapi, no liiga suur tundus seljas. Ja läinud sügistalvel andsin oma Mooni emale ära, tema seljas oli see  kohe ilus, minu meelest minu seljas ei olnud. Aga kampsun oma toredate taskutega ei andnud rahu. Ostsin Vikkelist uue lõnga, DROPS Lima, sellise ploomililla ja alustasin taas.
 Nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis kohati käis lausa töö ja vile koos, mitte et meie koosolekul keegi vilistama kipuks. Aga kudujad ju mõistavad, et pea tund aega tuleb multitaskinguga sisustada, koosolek peakski olema sildistatud kui kuduaeg :) Ja asjaosalistel palun mitte pahaks panna, ma tegelikult ka kuulsin, millest koosolekul räägiti.
Ja nii ta valmis saigi. Lõnga kulus mõni meeter vähem kui 11 tokki (üllatas mindki!), varras oli 4mm ja ilusa roosinööbi leidsin - ikka ja jälle - Pisiingli abiga Vikkelist.
Sedapuhku julgesin originaaljuhendit natuke muuta ka. Taljes tegin mõned kahandused, et kamps seljalt ilusti istuks. Pärast muidugi kasvatasin need silmused tagasi. Ja tõega, kampsun istub paremini seljas. Nöörpaela kudusin ka krae lühematesse servadesse, allääres on taas mõni rida ripsi. Ja taskud on kehaosa külge kootud, samuti on kohe külge kootud taskukant - noh, seda ma uuesti nii ei teeks. Aga kõik need muutused päästsid mind igasugusest voodrite või kantide külgeõmblemisest, ja see mulle sobis. Nüüd olen kampsuniga väga rahul.
Siia juurde tuleb lisada veel see, et pildid tegi hea kolleeg Anu. Mulle tundub, et sel korral ei suutnud isegi mina ilusat pilti ära rikkuda :) Aitäh, Anu!

23.2.13

Vest tädile

Kudusin oma toredale tädile vesti. Sest mul on vägaväga lahe tädi, kes pealegi on minu poistele kudunud sokke - oi, need hiiresokid on toredad - ja Steni kapsaussi müts on ka temalt. Ja see vest on küll vähim, mida mina sain tema heaks teha.

Mustri võtsin Dropsilt, 121-27, ei muutnud midagi ja kudusin M suuruse, sest selle varasemad kudujad andsid kui ühest suust tagasisidet, et vest tuleb arvatust oluliselt suurem. Lõngaks Nepal W&Wst, mida kulus peaaegu pool kilo. Nüüd pole muud kui loota, et vest väga napp ei oleks, soe sai ta küll, just nagu tädi soovis.

12.2.13

Tahtsin pikka seelikut

 Minu seelik, selline. Ise olen juberahul, seelikuga. Piltidega on taas täpselt nii nagu on. Hiilisime lastega õue, kui poisid olid juba terve igaviku haiged olnud. Natuke oli päevavalgust ka ja sivasiva tuli pildike ära teha. Ehk õnnestub mõni juurde hankida - nojah, Soho puhul mõtlesin ju sama... :S

Seelikut nägin esmakordselt Toomkuninga käsitööpäevikus ja see võttis mu tummaks. See oli lihtsalt nii väga ilus. Tahtsin endale ka, mis muud.
Lõngaks Novita Polku, toon Mustajuuri, kulus seda peaaegu 700 grammi ja kootud on seelik 2 lõngaotsa koos, mis üksiti tähendas seda, et erinevate tokkide värvid tuli ja kenasti koos jooksma saada. Aga see ei olnud tegelikult eriti keeruline.
Ahjaa, originaali leiate siit, Ravelry'st, ja seelikuid on seal ikka omajagu.
Ravelry'st leidsin ka mõtte seeliku ribad kohe kokku kududa, selmet neid hiljem üksteise külge õmblema hakata. Ja silmused lõin ka heegelketile ning kudusin hiljem teise otsaga kokku, nii e õmblusi on minimaalselt, ainult värvlis, mille ma kiiruga külge kudusin - seelik oli ju siva vaja selga ka saada ;) Teate isegi, kuidas see käib.
Mis siis veel... Ma ilmselt ei suuda iialgi väljendada seda, kui tänulik ma olen Toomkuningale, kes jagas minuga seelikuõpetust, mind aitas, isegi skeemi joonistas ja seda selgitas, muidu ma oleks ikka väga hädas olnud, ausõna! Tema seelik oli vaimustav, enda oma meeldib mulle umbes samapalju, aitäh, Toomkuningas!

9.1.13

Soho Teine, roheline

 Huvitav, et aasta on justkui uuepoolne, aga võlg on vana :)
Ma sain valmis ka oma Soho kleidi, Laurale kootud varianti näeb paar postitust eespool. Tegelikult sain ma selle valmis juba umbes kuu aega tagasi, postitus on viibinud eelkõige piltide puudumise tõttu. Praegugi teen selle sissekande üksnes selleks, et uued tööd mürinal peale ei tuleks; heade piltide puudus kummitab mind endiselt. Ärge saage minust valesti aru - Laural on suurepärane silm ja korralik kaamera, aga talvepäeval, kui õieti valgeks ei lähegi ei ole lihtsalt midagi parata. Noh, ja muud, hoopis teistsuguses asjaolud veel... las need praegu jäävad... Ehk siiski ilmub siia millalgi ka mõni selline pilt, millega ma ise rahule jään.

Enda kleidi jaoks valisin DROPS Alpaca, samblarohelise, vardad olid 2,5mm ja kudusin ma seda kleiti päevatöö ja öötõlkimise kõrvale umbes 2 kuud. Ahjaa, lõnga kulus kleidiks umbestäpselt 10 tokki ehk 500 gr.

Laura kleidiga võrreldes on minu omas ka mõni muutus. Esiteks oli  minu valitud lõng originaalist oluliselt peenem, mistõttu tuli mul kogu silmuste hulk ümber arvutada ja alatasa matemaatikust Hellega konsulteerida ja oma arvutuskäike ja loogikat kontrollida. Minu meelest sain ma sellega hakkama.
Siis meeldis mulle kleidi labases koes parempidine pind, ent keskosal, mähitud silmuste juures meeldis hoopis pahem pool. Mis muud, kui tuli keskosa pahempidi keerata. Kui ei usu, siis võrrelge Laua kleidi pildiga, on ju teistsugune ;) Enda kleidile soovisin ma ka lühikesi varrukaid ja mulle tundus, et varruka otsa sobib taas mõni kordus mähitud silmustega mustrit. Tehtud-mõeldud!
Alumise serva, varrukaotsad ja kaeluse heegeldasin üle, alumisse serva tegin suisa mitu ringi, et serv rullima ei hakkaks ja viimaseks heegeldasin pikooserva. Taas pole muud lisada, kui et: peaasi, et ise rahul oled, eksolegi.