Total Pageviews

19.11.16

Kanarbikutooni heegeldatud kleit

Ilmselgelt võingi ma jääda ootama, et valmis kleit pildile pääseks. Need pildid said tehtud vist allääre mustri pärast, et kas ikka nii saab. Noh, sai küll. Ausõna, otsad peitsin ka ära. Juba augustis, siis, kui kleit valmis sai.


Originaal jäi silma Pinterestist, selline, aga need igavad koledad ringid - oli ju kohe ilmne - tuli asendada millegi muu ja huvitavamaga. Lõngaks DROPSi Muskat, ja varrukad tulid ka originaalist lühemad. Ananassimuster selle tööga armsamaks küll ei saanud. Inspiratsiooni ja käsitöötahtmisega on endiselt... kehvapoolne.

Sõbrad ei ole kassid

Hooajale juba justkui traditsiooniliselt joon alla. Puhkus. Või noh, mis need viimased nädalad olnud ongi, spordi seisukohalt, kui mitte puhkus.
Laulasmaa ultra lõpetab traditsioonilisel hooaja esimese poole. Teine pool on alati... juhuslikum, nii näib. Aga selles suves oli palju tennist, küll Morise ja küll Piretiga. Hingele teeb pai igal juhul.
Juulis tekkis kusagilt Kambja tervisejooksusari, 3 etappi maastikul ja tõusudega. Võsul oli juuli keskel poolmaraton -  nothing to write home about. Palav, raske, 2 tundi.
Igamehe maraton Järvakandis. Formaat nagu ikka, 10 ringi, ametlikke ja mitteametlikke TPsid rajal oi-kui-palju: ikka kilu- ja muna- ja õlle- ja piparmündijoogi omi - see viimane oli taas meie lemmik. Nagu Järvakandis ikka, kerge ei olnud. Eelviimasel ringil lõi Mari käega, et tema enam ei viitsi ja jäi kõndima, mulle näis, et ma jaksan natuke veel joosta, ja nii ma siis läksingi. 4t13min. Kaido oli rahul, et olematu ettevalmistuse pealt ilusti tehtud. Peab meeldima.
Ööd orienteerusime Raadi pargi Marikaga. Ära eksida saab igal pool :) Aga tore oli.
Jõustruktuuride suvemängud - selline... omapärane ettevõtmine. Minul jäi juhendist silma, et saaks joosta Väike-Rootsit, no ausalt, keska lõpetamisest alates ei olnud sellist teatejooksuformaati enam ette tulnud. Rääkisin siis Marikale, sest tema osaleb ju kõikidel KV spordiüritustel. Ja teadagi, annad sõrme... Juba tekkis riburadapidi alade hulka orienteerumine (see jäi minust lõpuks tegemata) ja mingil pentsikul moel sulgpalli paarismäng. Spordiinstruktorile piisas teadmisest, et mul ON korralik reks olemas, nojah. Koha peal keris absurd tuure ainult juurde. Sulgpalli paarimängule lisandus teisel päeval ka üksikmäng. Ma ei unusta iialgi oma segapaarismängu paarilise ilmet esimese mängi järel - aga Sverre on priima, ja mängude vahepeal pani mind mängima. Nii et lõpuks olime me päris tublid ja kusagil päris keskel. Siis veel 100m jooks, see va Väike-Rootsi, mille pärast ma üldse läksin - KV naised said 3. koha, ja sisesõudmine. Siinkohal on paslik tervitada Meelist, kes on parim sisesõudmise treener, aga oleks mul olnud õrnemat aimugi, millesse ma end segan, oleks ma ikka enne mõelnud. Lihtsalt väga raske oli. Tulemuseks vanuseklassi 2. koht.

Treenimine oli kesk kõike seda üsna juhuslikuks muutunud. Kõik ei õnnestunud ka. Ja tööd tekkis kogu aeg juurde, aja leidmine läks üha keerulisemaks, eesmärk oli ka udune.
Septembri keskel tegin KV ÜFTi, esimest korda elus 300 punktile, jooks alla 15 minuti. Porkuni järve jooks, motivatsioon jäi rajal sellesse kohta, kus järvevesi oli rajale tõusnudja kohati seelikuserva märjaks tegi. Vahepeal olime Kaidoga mõelnud, mis ja kuidas ja leidnud, et maratoniks on kõige lihtsam valmistuda. Tartu maratoniks. Enne maratoni Õhtujooksu III etapp, Kaido käskis vabalt võtta, meil Marikaga ikka ei õnnestunud kuidagi. Aga jooksurõõm oli vahepeal tagasi tulnud, lihtsalt hea oli jälle joosta, eriti veel sõbraga koos.
Tartu jooksumaraton oktoobri esimesel päeval ehk Mille nimel kõik see.. Tõotas ilusat ilma, seega seelikujooks. ProRunneri telgis mustmiljon toredat inimest, häid soove ja elevust, ja nii ta algaski. Läksin eespool 4 tunni gruppi, st peaasjalikult ikka üksi. Hästi tore oli tegelikult. Kuni kuskil 18. kilomeetril, linna taga tuli vastutuul... ja jäigi... tuul... ja vastu. Praktiliselt lõpuni välja. Ehk terve selle tuulemurru keskel oli vast 7 kilti üks laiaõlgne mees, kes natukenegi aitas tuulest läbi minna. Lehvitan Martinile, kes jooksis minuga oma 5 kilti lõpu otsas, tuule ees ja sees ja sai täpselt aru, mida ma tundsin. Päriselt ka, see tuul ajas lõpuks südame pahaks ja nutu peale, masendav. Ülikooli tänava otsas ootas Veiko ja aitas viimased 3 kilti vastu pidada, vedas Lossi tänavast üles ja käskis Toomel venitada, kui sääred nii krampi läksid, et joosta justkui enam ei tahtnudki. Toomel oli Marika - nojah, teadsite isegi ju, sest selliseid asju sõpradeta ei tehtagi, üldse mitte. Siis juba teistpidi Toomelt alla ja tulemuseks 3t59m18sek. Nii et maratoni aeg on "midagi 3 tunniga :)"
Tegelikult jäi kripeldama see, kuidas oleks vast suutnud joosta natukenegi paremates tingimustes. Nii et maratoniga ei ole veel kõik, nii näib.
Linnasprindi lõpetasime Taanieliga mõnusalt vaheldumisi joostes ja kõndides, tore oli.
Oktoobri viimasel nädalal oli Budapestis võimalik joosta veel mõnusalt ja seelikus, ilus oli nagunii. Vaateid oli igasuguseid ja ilusaid.

Hooaja päris viimane Treenituse Novembrijooks. Treenimine ise oli vahepeal muutunud veel juhuslikumaks, aga tunne, et 5 kilti on võimalik alla 25 minuti joosta, oli kusagil ikka olemas. Eelmisel õhtul võttis Taavi eesmärgid jutuks ja selle tulemusena jäi mulje, justkui tahaks ta rajal seltsi pakkuda. Nii läkski. Algusest lõpuni koos, Taavi jooksis küll vahepeal selg ees ja aeg-ajalt kiikas üle õla, siis oli taas kõrval ja seadis uusi eesmärke, et kes kõik on rajal aja kätte saada. Natuke enne 4 km tähist hõikas: 1 vein, kui aeg tuleb alla 24 minuti". Mine võta kinni, on see nüüd sisemine või siiski väline motivatsioon :) Päris lõpusirgel ikka see kurikuulus: ja nüüd kõigist meestest ja naistest ka mööda. Finišis ajaga 23.57. Personal best missugune, ja ilma Taavita ei oleks seda tulnud, selge see. Ma söandaks suisa öelda, et ilus punkt... täitsa ilusale hooajale.

Mina tänan, teid kõiki, kes te minu eluga kokku puutute ja endast osa maha jätate. Marika ja Kaido, treenime veel, eksolegi.
Ah et sõbrad ja kassid? Sest juba Sammalhabe teadis, et kasse on võimalik armastada kahe- või noh, äärmisel juhul kolmekaupa. Milline vedamine ikka, et see sõprade puhul nii ei ole.

19.7.16

Murtud südamete seelik

Just sellise nime sai seelik, mis jäi mulle silma Pinterestis, no kes muu kui Helle selle mulle ette söötis. Originaal on selline. Mina valisin Vikkelist puuvillase Catania, 7 tokki kapsaussirohelist ja 1 toki oranžikaspunast. Heegeldasin paanide kaupa, et saaks ühe paani teha punasega. Ja mulle näis, et originaal läheb alt väga kellukeseks, sestap muutsin natuke mustrit. Paanid kokku, värvel peale, nöör puusale ja valmis tema saigi. Pildistas Helle.

Tegelikult mulle see seelik ikka päris kohe meeldib, ilmselt uus selle-suve-lemmik.
PS. Aga et miks murtud südamed? Sest see nupumuster seal sammaste vahel meenutas kangesti südameid, äraspidiseid.

19.6.16

Tundub, et vale algus on kõige parem algus

Esimene pool spordihooajast on trraditsiooniliselt läbi saanud. Seekordne hooaeg puha pealkirjata, aga sellest ehk veel veidi hiljem.
Treenimisega alustasin võimatult vara, juba detsembri viimastel päevadel. Eesmärgiks maraton Pariisis. Siinkohal on paslik tervitada Kaidot, kes selle Pariisi-kärbse meile pähe pinisema pani. Ja Kaidot, kes meid treenima hakkas. Ja Liisi, kes meid kantseldas. Ja Annet-Jaanust.
Maraton aprilli alguses ebaõnnestus kuninglikult, lihtsalt. Vahel kohe ei õnnestu ja kõik, mis vussi minna saab, seda ka teeb. Aga terve selle Pariisi kesklinnas tehtud jalutuskäigu ajal saatis mind mõte, et küll treenimine oli tore ja nauditav ja vahva. Endale kaotamine ei olnud üldse kurb.

Pariisi medal on suur ja ilus ja kogemusena ei maksa suurmaratoni kindlasti alahinnata.
Üks pilt minu telefonist, teise tegi Anne oma rõdul.



Tartus väikesed sutsakad, Sinilillejooks 3,2 km. Püüdsin aega alla 15 minuti, tuli punktipealt 15. Tore ju.
Tartu kevadjooks, see 10 km. Jooksime Marikaga koos, eesmärk Kaido pandud alla 50 minuti. Olud olid raskepoolsed, palav ja tuul, aeg tuli 17 sekundit aeglasem. Taas, pettunud ei ole, sest rajale ei jäänud midagi. Ja mis need numbrid üldse loevadki, eksju.


Kevade tähtüritus, Otepää jooksutuur, juuni alguses. Teate küll, see Raskelt ilus tuur :) Algus oli üllatav, nimelt selgus, et ProRunneri naistest olime Marikaga kahekesi, tiimi moodustamiseks oli vaja 3 jooksjat. Eelmise aasta esikoht tahtis ju kaitsmist. Kristi, tubli tüdruk, leidis kiirelt kiire Egle, kes oli nõus PR-na jooksma.
1. päev  Tehvandil, täiesti tappev, palav, raske. Osalesin sel tuuril 3. korda ja ma olen üsna kindel, et esimese etapi lõpus olen ma nüüdseks 3 korda lubanud: ei iialgi enam :) Noh, üsna ruttu läheb see tunne mööda. Aga tõesti, esimese päeva motiiv võikski olla: Ainult hulludele.
2. päev Pühajärve ümbruses. Selle etapi jooksime Marikaga algusest pea lõpuni koos. Alles Mäe tänava tõusul läks Marika eest ära. See etapp oli eelmise aastaga võrreldes üllatavalt mõnus.
3. päev Kekkose rajal. Nojah, võtaks õige vabalt, eks. Suurem osa tõuse laheda kõnniga, nagu ikka, laskumised seevastu mõnusalt. Väga raske ei olnud taas. Ja juba enne viimast etappi oli PR naiskond konkurentidest ees poole tunniga, stressi ei mingit, eksolegi.
TP-d on Otepääl alati mõnusad, finišimeeleolu samuti, sel korral üllatas veel väga vahva fotograaf, kes lisaks pildistamisele ei pidanud paljuks ka jooksjaid ergutada. No oligi, Raskelt ilus ja raskelt tore ja raskelt raske.
 Pole ju vaja korrata, et PR naiskond kaitses eelmise aasta esikohta. (pildistas Guido). Ja Harimäe TPs torkas Guido mulle pihku joogitopsi ja hõikas rõõmsalt: rummikoks :) No tegelikult oli ikka spordijook. Ja oli hästi tore.
Ja just selline plakat oli suts enne Harimäele jõudmist põõsa külge kinnitatud. Nagu öeldud, pulss käitus kenasti, aga näo vedas plakat - seda enam, et täiesti ootamatu - kindlalt naerule. Ja sel etapil sääsed ei seganud. (pildistas Taavi, plakati tegi ka Taavi - aga seda te teadsite juba isegi ;))



Ja Laulasmaa Ultra. Nädalavahetusel enne jaani. Reglement lubab liikuda 32 tundi või 211 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kumb enne otsa saab. Ringitatakse ikka 21,1 km rajal Meremõisast Türisalu pangale ja alla, tagasi ja teisele poole Helikülla ja Meremõisa tagasi. Kosmosemuttide ja Liblikate liit naiskonnana kirjas ja nii ta lahti läks.
1. ring. Vihma hakkas sadama täpselt kl 10.03. Ja etteruttavalt - jäigi sadama, kas udukat või padukat. Peaaegu et lakkamatult. Aga tore oli. Esimene ring oli puhtalt meeldetuletamise ja muljetamise ring.Sest suur osa seltskonda oli kas nime- või vähemalt nägupidi tuttav, ikka nagu suguvõsakokkutulek. Pluss TP-d, mis Laulasmaal on ekstraklass. Lemmik-Türisalu TPs tervitati meid lausa rõõmuhõisetega. Algus oli rahulik, tõusud ikka kohe kõndides, ja rada oli vesine-mudane ka kohe algusest peale. Muide, seda suurt puud, mis eelmisel aastal risti rajal oli, enam ei ole. Võsa on ka vähem, aga truubi kohal on rada kitsapoolne. Puust trepid on sama libedad nagu ikka ja logisevad veel rohkem. Aga üle oja on ehitatud sillake. Rajal oli tore fotograaf, seesama, kes meie esimeselgi aastal, viskas mõnusat nalja. 21,1 km.
2. ringi eel vahetasime märjad särgid kuivade vastu. Nojah, mõtet suurt ei olnud, aga siiski. Ja rajale tagasi. Naljakal moel oli 2. ring vist kõige raskem. Natuke hakkas põlvedele ja lihas kippus kangeks jääma. Aga me jooksime seal, kus joosta kannatas, jooksime palju ja täitsa tempokalt. 42,2 km.
3. ringile suundusime pikema jokutamiseta, polnud põhjustki passima jääda. Kõik klappis lihtsalt. Nüüd oli rajal ka Hannes, täiesti ootamatutes kohtades, tegi pilte, üks parem kui teine.
Vääna-Jõesuu punktis kallas ilus tüdruk - nokatsil kiri: Sport teeb ilusaks (ausalt, väga ilus tüdruk oli) - topsi natuke õlut. Sealt edasi oli igal ringil mingi lihaselõõgastaja, tohutult aitas, igatahes.
Jooksupausid venisid ehk veidi pikemaks, aga tõesti üksnes veidi.
Vahepeal hakkas vihm väsitama, ei olnud teisest enam rõõmu ega miskit, aga isegi see tunne läks üle. Vähemasti oli vihm sel mändidealusel liivasel osal liiva kenasti kinni ja kõvaks peksnud. Niigi palju abiks. Õudselt hea oli joosta, kerge. Jätkuvalt. Mingil hetkel jõudis TomU meile järgi, aga asfaldil läksime taas eest ära. Tom hõikas, et tugevad olete. Aga kiiremini oli lihtsam joosta kui aeglaselt kulgeda.63,3 km.










4. ring lihtsalt algas. Õhtu oli käes, aga et Meremõisa süüa polnud veel toodud, läksime liikvele. Õhtust sõime hoopis Türisalus. Teenindus superluks, nagu ikka. Telgi alt välja minna ei tahtnud, tuul oli tõusnud ja vihma valas ikka korralikult. Aga valikut väga ka ei olnud. Meil oli Marikaga kokkulepe, et kui metsas hakkavad puud murduma, - ma mõttes lisasin juurde: ja merel laevad uppuma - siis on aeg rajalt ära minna. Vääna-Jõesuu punktis ilus tüdruk andis meile teki õlgadele. Kuniks me laua ääres seisime ja mõtlesime, mida juua või süüa. Ühel hetkel oli valikuks soola sisse kastetud viinamari. Peab meeldima :) Laskumised ja tõusud hakkasid keeruliseks muutuma, libe oli, porime ja märg. Heliküla punktis rääkis üks teine ilus tüdruk anekdooti, või noh, midagi sellelaadset. Me ei jõudnud kingad ostnud naise loo puänti ära oodata, mõtlesin, et järgmisel ringil küsin. See ring lõppes jooksutempoga 6:25/km, päriselt ka, noh, siis kui me jooksime, mitte keskmisega :P. 84,4 km.
5. ringi eel vahetasime taas riideid-sokke. Mina panin kuivade sokkide peale jalga tagasi oma NB tossud, läbimärjad, aga tunne oli selline, et tossuvahetus ei ole õige. Ja tunne ei petnud. Muide, kui eelmisel aastal olime sel ajal juba kodus tagasi - villide pärast, siis sel aastal ei ole sel teemal midagi öelda. Jalad pidasid imeliselt vastu. Sõime Meremõisas tatraputru, ajasime juttu ja mõtlesime, mis edasi. Südaöö hakkas lähenema, rajalt tuldi jutuga, et rajad lähevad järjest hullemaks ja me kaalusime tõsiselt, et teeme pausi ja ootame vihmapausi. Samas, magada ei olnud meil ju plaanis. Enesetunde järgi polnud ka põhjust. Hulk aega istusime, lõplikku otsust justkui ei paistnud. Siis näis, et vihm annab järele ja tehtud-mõeldud. Teele! Marga laenas meile pealampi, selle võtsime nüüd kaasa. Jooksime seal, kus kannatas, libeduse ja pori mõttes. Mujal kõndisime tempokalt. Ikka päris tempokalt. Türisalu TPst laenasime kaasa teise pealambi, sest oli arvata, et ees ootavad laskumised ja tõusud on päris karmid. Olidki. Samas olid raja serva pandud küünlad - kujutage ette, torm, paduvihm, mudane ja noh, mitte kõige ägedam, ja siis lähed küünaldega ääristatud rajal :) Imeline!
Lambi lubas Hannes meile kaasa, sõnadega: siis te peate siia tagasi tulema. Me muidugi suure suuga lubasime ka. Ja tegelikult oli see ka kindel plaan. Keila-Joal meid juba oodati, et "18 ja 19" ei ole veel tulnud - päriselt ka, just nii asjad seal käivadki, inimesed päriselt ka hoiavad sul silma peal. Punktis saime ka teada, et kaalutakse võistluse lõpetamist. Ja nii läkski. Meremõisast edasi me enam ei pääsenud. Isegi Heliküla "motivatsiooniringile" Pille meid enam ei lubanud - ja ma ei saanudki teada, mis juhtus kingad ostnud naisega. Põhjusel, et ilm ei parane ja rajad on osalejatele ohtlikud. Ma üldse ei vaidle korraldajate otsusele vastu. Kuigi ma tean, et meie oleksime lõpetanud 5. ringi ja siirdunud 6-ndale. u 101 km.
Pettumus oli muidugi suur. Ilma igasuguse valehäbita olid need mu elu kõige lihtsamad 100 kilti. Ma tahtsin veel joosta, mitte lihtsalt kulgeda, vaid joosta. Kõik, no kõik klappis imeliselt; okei, ilm välja arvatud. Nii et järgmisel aastal Laulasmaal näeme.

Näete, sillake üle oja.


Täiesti ootamatutes kohtades oskas Hannes oodata ja üllatada :)
(kõik pildid Hannese tehtud)
PS. Ja nüüd siis see pealkirja ja motiivita hooaeg. Gurmeejooksude hooaeg on juba ära olnud. Ilusate medalite hooaeg samuti. Mulle näib, et kusagil on ootel lahedate teeninduspunktide ja toredate fotograafide hooaeg :)

PPS. Ja ma ei teagi, kuidas läks Kosmosemuttide ja Liblikate Liidul ;)

PPPS. Et miks vale algus? Sest seekord Ultrale minnes läks kõik valesti, juba teel hakkas meenuma, mis kõik maha jäi, aga oleks pidanud kaasas olema.

31.1.16

Vana võlg läinud aastast, kududa endiselt ei taha

Väike must kleit, plaanis... väga ammusest ajast... võib-olla päris kudumaania algusest. Päris originaal on Buttercup. Ei ma usu, et minu pilk sellel üldse peatunud oleks, kui ma poleks näinud seda, Pitsikuduja kleiti. Kummitas aastaid, BabyAlpacaSilk oli lõngakastis ka juba aastaid. Ikka ei tundunud miski õige, kas aeg või figuur või ettevõtlikkus. Ja eelmise aasta lõpus oli suur osa muutujaid korraga ühel joonel, nagu planeedid rivis. Siis ei saanud ju võimalust käest lasta, sest elu on ennegi näidanud, et kui ige aeg kätte ei jõua, siis mõni kindlaks asjaks varutud lõng a) jääbki seisma; b) muutub millekski muuks, c) muutub millekski muuks ja leiab endale uue kodu. Aga see must lõng muutus kleidiks, mustaks Buttercupiks. Minu moodi. Ma ei saa sinna midagi parata, et minu vardad ei oska mustris ette nähtud A-lõiget kududa, need taljekahandused sünnivad kuidagi iseenesest. Ma ju tegelikult tahaksin proovida ka muud... aga välja kukub no nii, nagu ikka.
 Pilte pole palju mitte sellepärast, et ma peaksin ennast teab-mis-eriliseks vaatamisväärsuseks. Aga need pildid lihtsalt on nii ilusad, minule vaatamata. Pildistas taas hea kolleeg Andres. Ja ma pean ütlema, et pildistamine ei meeldi mulle, pildi peale jäämine meeldib mulle veel vähem. See tähendab, et Andres on vägaväga hea fotograaf, ta lihtsalt oskab, tekitada just õige meeleolu keset üsna kiiret tööpäeva, muide, ja selle meeleolu pildile püüda, delikaatselt nõu anda ja juhendada. Andresele äärmiselt tänulik, taas.





13.10.15

Jooksuhooaeg on ümber saanud

Ja just nii ongi. Nüüd siis on otsas ka selle aasta hooaja teine pool. Esimene lõppes ju juba jaanipäeval. Juuli-augustikuusse mahtus tegelikult päris palju toredaid treeningjookse, ilusa sooja mere ääres ja mõnusas kliimas. Palju-palju ujumist ja jalutuskäike-mäkkeronimisi veel lisaks.


Aga puhkus ei kesta ju igavesti, augusti alguses olime kodus tagasi ja algas jooksuhooaja teine pool. Algas ammulubatud Järvakandi Igamehemaratoniga. Ja kohe oli selge, et treeni kuumas kliimas, palju tahad, kui Järvakandis on palav, siis on ikka kole küll. Aega võttis tohutult, õnneks ei olnud plaanis ennast pildituks joosta ja nii me siis Marikaga kulgesimegi. Esimesel ringil oli meiega Tarmo, kes ilmselgelt ei suutnud meiega koos tiksuda. Ja oma eesmärgi - poolmaratoni - täitudes jooksis Tarmo meile veel ühele ringile vastu ja ühe ringi meiega koos. Oli vägagi abiks. Soovin teilegi selliseid sõpru, nagu mul on ;)


Vahepeal 2 starti Linnasprindi ööetappidel. Ööteadet nautisin ikka sajaga, mis siis, et ma suudan öises dendropargis korraks ära eksida. Ikka oli tore.

Tallinna maratonipühapäeval olin poolmaratoni stardis. Plaan oli, aga eks läks nagu ikka - jumal juhib. Taas, pildituks joosta ei tahtnud, ja oli täitsapäris raske ka. 

Trennikaaslane Erkki oli fotokaga täitsa õiges kohas ja hõikas, muidu oleks vist lonkima jäänudki. Aeg jäi PBle alla, aga oli viisakas. Sellega pidi hooaeg lõppema, aga ka siin asus jumal juhtima. Ja hooaeg kestis veel jupikese.
Tartus üks sutsakas õppeasutuste teatejooksu tiimis. Auväärne viimane koht, aga tiim jooksis ägedalt. 
Tapa valla rahvajooks. Natuke üle 7 kilomeetri maastikul. Oli raske mis kole, vanusegrupis 4. (ja vist viimane ;)) koht, aga tempo oli täitsa ok. 
Siis Linnasprindi viimane päevane etapp. Jooksukas, lihtne ei olnud, aga oli täitsa tore. Aga uuel hooajal uut moodi, arvan ma. Ja tänan Hellet, kes on mind päris mitu hooaega välja kannatanud. 

Tartu linnamaraton. Stardis ma ei olnud. Ahh, luiskan, olin ju küll, lastejooksudel :) Medal ilus, lastel siis, üritus ise ei kannata kriitikat, paraku. Ja siis leekisin rajale, veepudel käes ja 2 geeli taskus. Jooksin Marikale vastu, teel ergutasin joooksjaid. Ihaste poole suunduval kergliiklusteel sain Marika kätte, jooksime koos Atlantiseni, püüdsin aidata nii kuis oskasin - pakkusin juua, viskasin tühja geeliapki ära, julgustasin ja ergutasin nagu tüütu eesel Shreki multikas. Mari läks edasi, mina lõikasin ja lippasin Supilinna. Tuttavamatega jooksin natuke kaasa, võõrastele plaksutasin, nagu ikka - karismaatiline eestlane ikkagi. Supikast koos Marikaga tagasi, Losi tänavast üles, tiir Toomemäel, Marika suundus ühele, mina teisele poole Toomelt alla. Lõpuspurt finišikoridoris ja tehtud see oligi :D
Ja siis justkui polnudki enam midagi muud. Ujumas käisin lastega. Tore on. ja siis tuli mõte, et "kui äkki prooviks õige natukene joosta". Niisama, enda jaoks, trenniks, aja ja pulsita, lihtsalt kulgeda. Ja kas teate - õudselt tore on.
Uus hooaeg ootab kandvat teemat, põhieesmärk on juba olemas! Jooksmiseni!


5.10.15

No kiirkudujaks ei saa mind juba ammu enam pidada, ilmselgelt.

Nojah, viimati oli põhjust uuest kudumist rääkida aprillis. Ja juba oktoobris on teema taas aktuaalne. Tõepoolest, ma usun, et mitte üks asi ei ole mul nii kaua varrastel olnud. Eks oma osa oli ka suurel suvel, mis vääramatult kohale jõudis. Aga siiski. Ja see selleks.
Kleit. Originaal ringles MM-s juba ammu, originaal on, muide, valge. Selge see, et Lumekuningannaks ma ei sobi, ka siis, kui mõni seda kindlalt usub. Ja kudumisega alustamine võttis terve igaviku, kuidagi keeruline ja pelutav tundus see ettevõtmine. Kastis ootas siiski sinine, pardon - türkiissinine, puuvillane lõng. Mul ei ole mitte kunagi olnud mitte midagi nii sinist, arvan ma.
Natuke katsetamist, törtsuke harutamist, mõned pärlid kaelusesse, kuklale nööp, ja nii ta edenema hakkas. kehaosa ülevalt alla ja muster raglaanis nõudis ikka natuke pusimist. Seelikuosa pits kootus alt üles. Ja siis kulus veel terve igavik, et need kaks tükki omavahel (peaaegu et) ilusti ühendada. Ja siis kulus veel umbes pool igavikku, et nööp ette õmmelda. Ravelry teab ilmseksimatult, et kleidile kulus algusest otsani nädal aega vähem kui 6 kuud. Selline sai:

Pildistas Laura. Ja nüüd on taas kudukriis.

15.6.15

Elu välja ei mõtle aka Kaks ilma kolmandata ei jää ehk Harva, kui vastutuulest on nii palju rõõmu

Ilmselgelt on fookus kadunud, kui siin saab spordijuttu lugeda juba kesk hooaega. Või mis sport see niiväga ongi, või mis hooaeg, niisama imitatsioon. Trenni ma ju eriti ei tee, need jooksusutsakad ei klassifitseeru õige trennina, tennist on olnud küll tore mängida. Aga see selleks. Kübaraturniirile ma ei saa minna.

Tartu kevadjooks, see, mis varasemalt oli Olümpiajooks. Läksin starti, sest kui võistlus koju kätte tuuakse, siis ometi võiks ju. 10 kilomeetrit meie treeningjooksurajal. Tehtud-mõeldud. Oli hästi tore. Püüdsin ühe pisikese politseitüdruku sabas püsida, ma teadsin, et eelmisel aastal olin ma teda võitnud. Kilomeetrid kulusid, raske ei hakanudki, samas ei söandanud väga juurde ka panna ja nii ma siis kulgesin. Nagu juba traditsiooniks saanud, sai Veiko mu Emajõe promenaadil kätte, nii paar kilti enne finišit. Minu punane jooksuseelik oli tema orientiiriks, ja lõpus hoidsin mina juba hammastega Veiko kannast, et mitte maha jääda, täpselt nagu mõnel eelmiselgi aastal. Politseitüdruk, muide, jäigi oma 4 sekundiga ette. Igatahes oli hästi tore ja roheliste ProRunnerite rohke. 

Otepää jooksutuur. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et see üritus vahele jätta. Äkki siis, kui see liiga suureks paisub? Igatahes oli endiselt tore ja vahva ja raske ja tore ja vahva. Rajad peaaegu samad kui eelmisel aastal: Tehvandi ümbruses 10 kilomeetrit - no mul tõesti ei olnud meeles, kui jubedad need tõusud (ja laskumised) seal olid; Pühajärve ümber 17,2 km - see oli mingil pentsikul põhjusel kõige raskem, palav oli ka muidugi; ja Kekkose rajal 15 km - see oli eelmisel aastal hoopis rängem kui sel korral. Terve tuuri korraldus oli endiselt superluks, ja ProRunneri naiskond tuli tiimide arvestuses esikohale :) 
Kriitikat ka - kui korraldajad ütlesid, et suur osa tuuri eelarvest läks ilma tellimisele, siis minu meelest ei olekski nii palju investeerida vaja, isegi vastutuulest oli rõõmu :)

Laulasmaa Ultra. Algas toredasti, nagu ikka - Kosmosemutid olid kohal. Ja siis selgus, et reglement on reglement ja tiimi moodustab 3 või enam jooksjat. Mis muud, kui Kosmosemuttidel tuli Liblikatega - ema ja tütar Vennikaste kujul - ühte heita ja moodustada Kosmosemuttide ja Liblikate Liit :) Kümnest oli start, ja juba oli palav. Esimese ringi lõpus tegime plaasterdamise pausi, ja siis teise ringi lõpus uuesti. Palav oli ikka veel.
Pildi tegemise puhuks 3. ringi alguses tõmbasime särgid selga. Ja liikusime edasi. Minu rakkus jalad olid valusad. Selle ringi 15. kilomeetril sai Rain meid kätte, kõndisime koos. Samas, joosta oli lihtsamgi kui kõndida. Ja Mari märkis, et küll on lihtne tubli olla. Tuleb ainult kõndida, ja juba vastutulijad hüüavadki: Tubli! No millisel teisel võistlusel ainuüksi kõndides tubli olla saab ;) Või millisel teisel võistlusel riietud lahti ja kinni ja keegi ei kobise. Või millisel teisel võistlusel ei sõida liidri ees jalgrattur? Või ei ole tagatud meditsiinilist teenindust? Ja ometi kõik funkab, imeliselt lausa. Millisel teisel võitluses jood segamini kõike, mis laual on: ikka energiajooki ja vett ja kokakoolat ja tomatimahla, ja teed endale juustuleiva ja meeleiva ja sööd oliive ja kartulikrõpse? Ja kõike segamini.
3. ringi lõpus tuli pikem paus, see, mille kohta Hanna küsis, et kas tegu on käsitöötoaga. Nojah, oligi, teemaks: Tee endale ise uued jalad. 
Sõime ja püüdsime uuesti rajale minna, aga olime mõlemad enne juba aru saanud, et kui ma enam liikuda ei saa, siis saab võistlus lihtsalt läbi. Ja nii ta läkski. Pöörasime tagasi ja läksime lohutusringile. See tundus üldse mitte nii kohutav nagu tavaliselt, see "motivatsiooni ring", joosta oli väga hea, lihased oleksid kannatanud liikuda veel küll, aga iga samm tegi valu. Jätkamine oli mõttetu. 









Selline hoone sellise seinaga on kusagil Helikülas. Nimelised topsid tõime ära vähemalt Heliküla TPst. Ja siis muidugi Henri, kes naljakal kombel leiab alati midagi tabavat öelda. Sedapuhku siis meie Täppisjooks, nii kilomeetrite kui peaaegu et aja mõttes.

Ja just selline ongi hooaja esimese otsa punkt. Ahjaa, see eelpool mainitud Kosmosemuttide ja Liblikate Liit tuli naiskondade arvestuses esikohale - see ju ei loe, et ainult üks naiskond oligi veel meile lisaks.

PS. See kord, kui Laulasmaal kõik õnnestub, seda siis meie endi meelest, jääb meie jaoks Laulasmaal ka viimaseks. Huvitav, mitu korda me seal veel käia saame? ;) Tom pakkus, et 5 vähemalt - ma loodan, et kokku, siis oleks ainult 2 korda veel jäänudki :D 

13.4.15

Rebased on uued öökullid

Rebane sai kleidiks ja kleidisse. Originaalrebane on sellises kampsunis. Mulle õudselt meeldis, aga mingil põhjusel ei näinud ma seda kampsi enda seljas. Muud lahendust ju polnudkui kui et kleit. Mitte nii sädelevsinine, vaid pigem öösinine. Muidu on kõik peaaegu nagu originaalil, lõng on sama kui originaalil: Bergere de France Berlaine, varras 3mm. Kudusin oma 2 kuud, see ilmselgelt näitab, et fookus on sootuks mujal. Aga vähemasti leevendas see kudusurutist. Selline sai:
Loomulikult kudusin ma ka selle kleidi ühes tükis. Mis tähendas seda, et rebase teostamiseks tuli oodata inspiratsiooni, ja tulemata see ei jäänud. Rebane võttis tasku kuju - nii sai seda kududa sipsti ja edasi-tagasi, ja siis taas ringselt, õmblusteta ja ühes tükis. Ülemise osa vöökohast alates tegin valmis, ja siis korjasid silmused taas vardale ja kudusil ülevalt alla ka seelikuosa. Kuni minu lemmik-punasel kleidil kukkus pitsmustris seelikuosa nii hästi välja, siis otsisin ka sellele kleidile seelikusse pitsmustri - Haapsalu salli raamatust leidsin. Pitsmuster jõusid ka varrukaotstesse, ja varrukad kudusin ülevalt alla.
Ega ma kuduma hakates tegumoodi väga ei süvenenud, tuleb tunnistada. Nii et õlgadeni jõudes oli üllatusi omajagu. Esiteks muidugi see sadulõlg - seda ei olnud ma varem teinud, aga minu meelest kukkus täitsa hästi välja. Ja siis see kaelusejoon, esiti tekitas võõristust, et kuidas siis nii, aga see on ju täpselt rebasepea kujuga. Kuidagi eriti lahe on. Kolmnurkne kaelus ja kolmveerandvarrukad meeldivad mulle ka endiselt. Rebasega kaelaehe on veel ekstra ja lisaks. Umbes nagu ööpäeva kahekümne viies tund ühe poisi ilvese jaoks - see on tal kõige muu kõrvalt ja ainult enda jaoks...


13.1.15

Against all odds...



Kampsun, Ravelrys, originaal on selline. Alustasin selle kudumist eelmise aasta hilissügisel. Kampsunit justkui tahtsin, salajas lootsin ka, et miski peab selle "loomingulise rõhutuse" ükskord lahti muukima, miks ei võiks see olla üks ilusa nimega kampsun. Ja nii me Hellega alustasimegi projekti kahele: Koome jälle koos kampsunit. Lõng selleks oli mul lõngakastis ammu olemas DROPS Alpaca tooniks Maroon, ja see polnud mitte niisama lõng, vaid looga lõng. Nimelt on tegu lõngaga, mis meid Hellega hea mitme aasta eest kokku viis. Minul oli kinnisidee, et mina pean saama endale kootud punase kleidi, ja Hellel olid sel ajal kodus olemas KÕIK DROPS Alpaca toonid, lahkelt kutsus ta mind külla - tuttavaks saime internetis, kudufoorumis - ja edasi kulges kõik juba nii nagu pidi: koome-kohvitame-orienteerume- jookseme. Aga lõng seisis ja ootas kleiti, kleit aga eskapeeris mind täiega. Vahepeal sai punaseks kleidiks hoopis üks teine lõng, sai minu lemmik-punaseks-kleidiks :) Ja see ikka ootas, kuni oli ilmne, et sellele lõngale ei olegi määratud kleidiks saama. Kampsun sobis ka. Ja vardad 2,75mm. Selline kampsun.

 
Ikka ülevalt alla ja ühes tükis kootud.
Aga juba kudumise ajal tundus mulle, et see pole see pole see. Kudusin lõpuni, et sellele teadmisele kinnitust saada. Noh, saingi. Samas paeluvad mind endiselt  tema detailid, ma tahtsin kangesti teada, kuidas neid lõhikuid ja topeltservi kududa, lisaks veel lühendatud ridadega. Mulle meeldis. Ja bling-bling nööbid leidsin talle ka. Mul oli juba ammu kinnisidee, et nööbid peavad ees olema paarikaupa.
Ega's midagi, jäi veel üks küsimus lahendada: kes seda kampsi võiks kanda tahta. Mina igatahes andsin tema Marikale ära. Ainult pime ei näe, kui hästi see talle sobib. Pildistas teine Marika :)
Ja mina alustan nüüd Rebasekleiti, loodetavasti :)