Paellõngast, tervitustega kursuslastele ;)

 Seisis see W&Wst toodud paellõng Spike mul "ehitusmaterjali" hulgas ja näris hinge, et no kuidas ta seal niisama ja ainsagi mõtteta lihtsalt on. tegelikult kudusin ma selle korra booleroks, aga no ei meeldinud. Märtsis ei andnud lihtsalt niisama seisnud lõng igatahes enam asu, tuli vardad võtta ja kuduma hakata. Ja just nii see läkski, mingi mõttepojuke oli ka peas olemas tegelikult. Kudusin ülevalt alla ja ühes tükis, nagu viimasel ajal ikka. See, et kandid peavad tulema teist värvi, oli ka üsna alguses kohe selge. Ja õhksilmustega muster õlavarrele kujunes kuidagi töö käigus, muidu läks maru igavaks, kudumine.
Kantide kuldse leidsin taas W&Wst. Ise ma oleksin ilmselt ostnud ikka Spike'i, aga nii kui poeprouale olin oma poolikut tööd kirjeldanud, ilmus riiulist krapsti! see kuldne ja no kus ma's selle sain enam tagasi panna, mind siis ei tunne või ;) Esta nägi selle lõnga kerimisega muidugi kurja vaeva, see on lihtsalt nii libe ja üsna raske.
Muide, piinlikkustundega pean tõdema, et alustasin kampsiga märtsi alguses, lõpetasin 1. mail, no tähistamaks töörahvapüha, mis muud. Ega sellest polegi muud järeldada, kui et töö hakkas vahepeal elamist segama :)

Veidi statistikat ka,
puuvillame paellõng Spike, kulus seda peaaegu täpselt 300 gr,
Varras 4mm
Kuldset lõnga kulus alla 100 gr.
Pildistas loomulikult Laura.
PS. Teisel pildil see õunapuuõis ei ole teps mitte butafooria, see on väga oluline õis, sest mitu aastat tagasi istutatud Sügisdessert õitseb päris esimest korda, erinevalt koos temaga istutatud Valgest klaarist, mis on igal kevadel õitsenud nagu hull.

Lilled lasteaeda

Ammuks see oli, kui ma lasteaeda mõned lumehelbed heegeldasin. Ma pole küll juba mõnda aeda lasteaeda juhtunud. Viimati siis, kui ma ummisjalu sinna tormasin, et kõrges palavikus Mr.T koju viia. Aga seda jõudsin ma küll märgata, et lumehelbed endiselt rühmaruumi ehtisid. No sealt siis tuligi mõte, et äkki talv sellepärast ei taandugi, et endiselt kasutatakse kaunistuseks lumehelbeid :) Ja sealt edasi ei olnud raske jõuda mõtteni, et järelikult on vaja uusi, värvirõõmsaid ja kevadisi kaunistusi. Happy Flower sobis nagu rusikas silmaauku. Esimest satsi sai näha pea aasta tagasi, siin. Nüüd heegeldasin veel 3 lille. Lõnga kulus nende jaoks umbes 50 grammi, ehk siis ühe toki jagu puuvillast. Ja nende heegeldamine oli jätkuvalt üks lust ja lillepidu.
Nüüd pole muud, kui Mr.T lähimatel päevadel taas lasteaeda viia, koos lilledega, et siis kaude otsekui vabandust paluda, et lapse kõrge palavik neid kenasid õpetajaid nii koledasti ehmatas.

 Lillepildid tegi Laura :)

Harvest Moon vol 2

 See hakkab justkui juba süsteemiks muutuma, et osa mustreid tuleb kaks korda läbi kududa. Osa huvitavaid mustreid siis :) Igatahes nüüd juhtus see taas, sedapuhku Harvest Mooniga. Esimest korda kukkus ta välja selline. Tore oli küll, aga iga kord seda kandes oli tunne, et midagi justkui ei klapi, no liiga suur tundus seljas. Ja läinud sügistalvel andsin oma Mooni emale ära, tema seljas oli see  kohe ilus, minu meelest minu seljas ei olnud. Aga kampsun oma toredate taskutega ei andnud rahu. Ostsin Vikkelist uue lõnga, DROPS Lima, sellise ploomililla ja alustasin taas.

 Nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis kohati käis lausa töö ja vile koos, mitte et meie koosolekul keegi vilistama kipuks. Aga kudujad ju mõistavad, et pea tund aega tuleb multitaskinguga sisustada, koosolek peakski olema sildistatud kui kuduaeg :) Ja asjaosalistel palun mitte pahaks panna, ma tegelikult ka kuulsin, millest koosolekul räägiti.

Ja nii ta valmis saigi. Lõnga kulus mõni meeter vähem kui 11 tokki (üllatas mindki!), varras oli 4mm ja ilusa roosinööbi leidsin - ikka ja jälle - Pisiingli abiga Vikkelist.
Sedapuhku julgesin originaaljuhendit natuke muuta ka. Taljes tegin mõned kahandused, et kamps seljalt ilusti istuks. Pärast muidugi kasvatasin need silmused tagasi. Ja tõega, kampsun istub paremini seljas. Nöörpaela kudusin ka krae lühematesse servadesse, allääres on taas mõni rida ripsi. Ja taskud on kehaosa külge kootud, samuti on kohe külge kootud taskukant - noh, seda ma uuesti nii ei teeks. Aga kõik need muutused päästsid mind igasugusest voodrite või kantide külgeõmblemisest, ja see mulle sobis. Nüüd olen kampsuniga väga rahul.
Siia juurde tuleb lisada veel see, et pildid tegi hea kolleeg Anu. Mulle tundub, et sel korral ei suutnud isegi mina ilusat pilti ära rikkuda :) Aitäh, Anu!

Vest tädile

Kudusin oma toredale tädile vesti. Sest mul on vägaväga lahe tädi, kes pealegi on minu poistele kudunud sokke - oi, need hiiresokid on toredad - ja Steni kapsaussi müts on ka temalt. Ja see vest on küll vähim, mida mina sain tema heaks teha.

Mustri võtsin Dropsilt, 121-27, ei muutnud midagi ja kudusin M suuruse, sest selle varasemad kudujad andsid kui ühest suust tagasisidet, et vest tuleb arvatust oluliselt suurem. Lõngaks Nepal W&Wst, mida kulus peaaegu pool kilo. Nüüd pole muud kui loota, et vest väga napp ei oleks, soe sai ta küll, just nagu tädi soovis.

Tahtsin pikka seelikut

 Minu seelik, selline. Ise olen juberahul, seelikuga. Piltidega on taas täpselt nii nagu on. Hiilisime lastega õue, kui poisid olid juba terve igaviku haiged olnud. Natuke oli päevavalgust ka ja sivasiva tuli pildike ära teha. Ehk õnnestub mõni juurde hankida - nojah, Soho puhul mõtlesin ju sama... :S

Seelikut nägin esmakordselt Toomkuninga käsitööpäevikus ja see võttis mu tummaks. See oli lihtsalt nii väga ilus. Tahtsin endale ka, mis muud.
Lõngaks Novita Polku, toon Mustajuuri, kulus seda peaaegu 700 grammi ja kootud on seelik 2 lõngaotsa koos, mis üksiti tähendas seda, et erinevate tokkide värvid tuli ja kenasti koos jooksma saada. Aga see ei olnud tegelikult eriti keeruline.
Ahjaa, originaali leiate siit, Ravelry'st, ja seelikuid on seal ikka omajagu.

Ravelry'st leidsin ka mõtte seeliku ribad kohe kokku kududa, selmet neid hiljem üksteise külge õmblema hakata. Ja silmused lõin ka heegelketile ning kudusin hiljem teise otsaga kokku, nii e õmblusi on minimaalselt, ainult värvlis, mille ma kiiruga külge kudusin - seelik oli ju siva vaja selga ka saada ;) Teate isegi, kuidas see käib.
Mis siis veel... Ma ilmselt ei suuda iialgi väljendada seda, kui tänulik ma olen Toomkuningale, kes jagas minuga seelikuõpetust, mind aitas, isegi skeemi joonistas ja seda selgitas, muidu ma oleks ikka väga hädas olnud, ausõna! Tema seelik oli vaimustav, enda oma meeldib mulle umbes samapalju, aitäh, Toomkuningas!

Soho Teine, roheline

 Huvitav, et aasta on justkui uuepoolne, aga võlg on vana :)
Ma sain valmis ka oma Soho kleidi, Laurale kootud varianti näeb paar postitust eespool. Tegelikult sain ma selle valmis juba umbes kuu aega tagasi, postitus on viibinud eelkõige piltide puudumise tõttu. Praegugi teen selle sissekande üksnes selleks, et uued tööd mürinal peale ei tuleks; heade piltide puudus kummitab mind endiselt. Ärge saage minust valesti aru - Laural on suurepärane silm ja korralik kaamera, aga talvepäeval, kui õieti valgeks ei lähegi ei ole lihtsalt midagi parata. Noh, ja muud, hoopis teistsuguses asjaolud veel... las need praegu jäävad... Ehk siiski ilmub siia millalgi ka mõni selline pilt, millega ma ise rahule jään.

Enda kleidi jaoks valisin DROPS Alpaca, samblarohelise, vardad olid 2,5mm ja kudusin ma seda kleiti päevatöö ja öötõlkimise kõrvale umbes 2 kuud. Ahjaa, lõnga kulus kleidiks umbestäpselt 10 tokki ehk 500 gr.

Laura kleidiga võrreldes on minu omas ka mõni muutus. Esiteks oli  minu valitud lõng originaalist oluliselt peenem, mistõttu tuli mul kogu silmuste hulk ümber arvutada ja alatasa matemaatikust Hellega konsulteerida ja oma arvutuskäike ja loogikat kontrollida. Minu meelest sain ma sellega hakkama.
Siis meeldis mulle kleidi labases koes parempidine pind, ent keskosal, mähitud silmuste juures meeldis hoopis pahem pool. Mis muud, kui tuli keskosa pahempidi keerata. Kui ei usu, siis võrrelge Laua kleidi pildiga, on ju teistsugune ;) Enda kleidile soovisin ma ka lühikesi varrukaid ja mulle tundus, et varruka otsa sobib taas mõni kordus mähitud silmustega mustrit. Tehtud-mõeldud!

Alumise serva, varrukaotsad ja kaeluse heegeldasin üle, alumisse serva tegin suisa mitu ringi, et serv rullima ei hakkaks ja viimaseks heegeldasin pikooserva. Taas pole muud lisada, kui et: peaasi, et ise rahul oled, eksolegi.

Lumehelbed lasteaeda

Jõulukuu, mis parata :) Eelmisel nädalal vaatasin MrT-d lasteaias oodates, kuidas õpetajad rühmaruumi jõulutujuliseks muudavad. Ja tuligi mõte, et mõni heegeldet lumehelves oleks ehk seal asja ette. Oma varudest midagi erilist ei leidnudki, seega tuli heegelnõel kurjaks ajada ja mõned siva valmis heegeldada, 9 kui täpne olla. Igaks juhuks riputusaasad ka küljes kõigil. Piltidel on nad üles võetud kollektiivselt, ja siis mõned ka paarikaupa ja üksikultki.

 MrT saab igatahes helbed homme lasteaeda viia.

Soho Esimene

Kudusin Laurale Soho kleidi. Mulle kootud kleidid väga meeldivad - noh, juhuks, kui keegi siinsetest lugejatest seda veel ei tea. Ja originaal võlus mind hoobilt. Laurat ka :)

Siinkohal on paslik tänada Monikat, kes oma kohekohe sündima hakkava tütrekese ootuses ei pidanud paljuks mind mustriga aidata. Jube lahe on, kui inimesed, keda sa pole iialgi päriselt kohanud, on ikkagi sinu sõbrad, ja Monika, Sa tead, et ma olen Sulle teene võlgu, eksju! ;)

Ühel laupäeval - enne Tallinna maratoni, käisime Lauraga Karnaluksis - mina olin sellest enne vaid kuulnud, ja sain kohale minnes ikka trauma - no ma ei armasta eriti poode, vist... Aga lõnga saime ikka ka. Mina oleksin valinud ühe Novita lõnga, aga Laura tahtis just seda, Schoeller+Stahli Big Mexikot (50gr ja 85m), kirevat nagu vausaba. Ostsin vist 16 tokki, ikka juhendi järgi, kulus 10 ja veel üks jupike, nii et keegi saab kampsuni ka sellest.

See on hetkel minu ainuke pilt sellest kleidist, maal olles ei olnud justkui pildistamiseks ilma, valgus oli ka viletsavõitu, aga kui tüdruk pilte juurde teeb, siis näitan siingi.
Kleit meeldib mulle endiselt - noh, muidu ma seda ju endale kuduma vast poleks hakanudki. Alumine serv on pikoodega üle heegeldatud ja pildilt on näha, et esimene ots kipub üles keerduma, aga ma ei saanud ise kleiti viimistleda - ma polnud kindel, kas sakiline serv tüdrukule meeldib ;) ja nüüd nii ongi. Kui kleidiga kohtuma juhtun, eks siis sakutan seda servagi natuke.

Chelsea vol 2

 Ja valmis ta ongi, minu Chelsea number 2. Nojah, valmis on ta muidugi juba ammust aega, lihtsalt viimistlemisele ja pildistamisele kulus oluliselt rohkem aega kui kudumisele.
Lõng Grignasco Loden, kulus seda umbes 450 grammi ja sai koju toodud Pulloverist, Pisiingel aitas seda valida. Pitsilõng oli üks ammune peenike meriino Liannist, jupp, mis jäi üle kellelegi kootud Haapsalu sallist. Nööpide küsimuse lahendas Vikkel - minu lemmiklõngapood Tartus.
Homme on kavas ka seeliku avalik esitlus, loodetavasti ka Pisiinglile, kelle seelik sai valmis ammu enne minu oma. No vähemasti ei pea ta MM-i foorumis selle seeliku teemas enam üksi laiutama ja igavlema :)

4 tunni 19 minuti ja 27 sekundi nimel

Läinud pühapäeval jooksin Tallinnas oma elu esimese maratoni, kes ei tea siis see tähendab 42,195 kilomeetrit ;) Et kõik ausalt ära rääkida, siis mul ei olnud varakevadel uuesti jooksutrennisega alustades üldse maratoniplaani. Mina tahtsin Tallinnas joosta viisaka poolmaratoni, et elu oleks ilus ja saaks linnajooksudel linnukese kirja. Aga inimene teeb ja jumal juhib. Kahtlusi maratonile minekuks oli mul muidugi kuhjaga, kõrvalt soovitajaid ka igasuguste arvamustega, alustades ühest jooksugurust, kes pidas õigemaks jätta maraton järgmisse aastasse ja lõpetades maratoni pooldavate trennikaaslaste ja loomulikult treeneri endaga, kes oli veendunud, et ma saan hakkama. Lisaks olin ma sel hooajal 2 poolmaratoni juba jooksnud, teisega aegagi ilusti parandanud, pea 5 minutit.
Taustast veel nii palju, et me oleme pea kõik pikemad ja ka lühemad distantsid jooksnud Mariga koos, see tähendab siis koos alustanud, kuni Mari jaksab eest ära minna ja mina jään distantsi omas tempos lõpetama. Meile selline lähenemine sobib. Ja nii me siis omavahel maratoniplaani pidama hakkasimegi. Esimeseks eesmärgiks oli muidugi rada läbida, lihtsalt - finišisse jõuda. Mina mõtlesin hästi salajas ajast ka, mõtlesin, et 4 ja pool tundi oleks supersaavutus, aga Mari natuke ikka jahutas mu optimismi. Viimane pikk trenn, mille me koos tegime (pea 3 tundi ja 25 kilomeetrit) väga julgust ei sisendanud - ikka väga raske oli. Lõpuks jõudsime siiski sinna välja, et üritame joosta koos Meelis Atoneniga, see on siis maratoni 4:30 tempomeistriga, nii kaua kui jaksame.
Pühapäeva hommikune kohtumispaik Jaani kiriku ees oli sügiseselt jahe ja tuuline. Pika kaalumise peale ajasime siiski dressikad maha, et joosta t-särgi väel - ja see oli hea mõte. Sooja ei teinud, distants on sooja tegemiseks piisavalt pikk ju ;) ja pea see stardiaegki kätte ei jõudnud. Veel stardis arutasime, et kui ikka hoiaks 4:15 tempomeistri tuulde.
Kuna me startisime erinevatest stardikoridoridest, siis stardis läksime Mariga lahku, olles eelnevalt kokku leppinud, et kohtume kas tempomeistrigrupis - aga kummas, kas 4:30 või 4:15, seda ma enam ei mäletagi - või siis esimeses teeninduspunktis Kadriorus. Kadrioru punktis ootaski Mari, ütles veel, et teda vaadati nagu natuke napakat, et jookseb siin, selg ees :D
Edasi kulgesime juba koos. Tempomeistreid kusagil silma ei hakanud, see-eest trehvasime trennikaaslast ja mõnda aega jooksime Pirita teel koos. Vastutuul oli päris tugev, püüdsime küll grupi tuulde hoida, aga ei ole meist ikka grupis jooksjaid. Marika vaatas kilomeetriaegu, need olid kenasti stabiilselt 6 minuti kandis ja mõned sekundid üle, enesetunne oli jätkuvalt hea. Pirita kandis sattusime kokku väikese grupipga, ajasime natuke juttugi, aga et nende eesmärgiks oli 4.45 kuni 5 tundi, siis me läksime ees ära. Lisaks ütles noormees, et 4:15 tempomeister olla meist nii 100 meetrit eespool. Vahepeal tulid vastu juba liidrid, kaks keenialast ees ja meie rõõmuks kolmandana meie treener Viljar :) Ergutasime nii teda kui teisi tuttavaid. Mähe tagasipöördel nägime ära ka otsitud tempomeistri, aga etteruttavalt olgu öeldud, et tema jäigi meil kätte saamata. Ja 4:30 tempogrupp oli meie hinnangul meist nii kaugel, et neid polnud mõtet ära oodata, tuli ise edasi rühkida.
Igas teeninduspunktis jõime, kuskil 10 kilomeetri peal võtsime ka esimesed energiageelid - siinkohal tuhat tänu Margaretele, kelle energiageeli manustamise nipp meilegi hästi sobib!

Mööda mereäärt tagasi, Tuukri tänaval oli kena tuulekoridor, ja ikka vastutuulega, siis juba Paks Margareeta, vanalinn, Šnelli park, Kaarli kirik ja esimene ring saigi otsa ajaga natuke üle 2 tunni. Trennitüdrukud lehvitasid Vabaduse platsi servas, taas, äärmiselt innustavalt, aitäh teilegi!
Uuele ringile läksime päris mõnusa enesetundega, veel oli jaksu raja ääres hõikavatele inimestele naeratada ja lehvitada ja omavahel mõnusalt juttu ajada. Kusagil Pirita sillal läks raskeks, tuul mere ääres oli ju endiselt vastu. Viimased 10-12 kilomeetrit olid minu jaoks võitlus iseendaga ühest teeninduspunktist teise. Ma teadsin, et 3 kilomeetri pärast saab uuesti juua ja natuke kõndida - selle olime me ka kohe alguses paika pannud, et joome kõndides, ja see sobis mulle kõll oluliselt paremini, kui joogipunktist läbi joostes siva midagi alla kulistada. Isa küsis hiljem, et kas katkestamise mõtet ei tulnud - no ausalt, mitte korrakski. Raske oli küll, seda ma ei salgagi, aga katkestamist ei tulnud mul pähegi. Ja nagu kiuste, oli ka tagasiteel mere ääres tohutu vastutuul, ja Tuukri tänavas, vanalinna alguseni välja.
Viimases joogipunktis Paksu Margareeta juures läks Mari eest ära ja mina tundsin, et kaasa ma minna ei jaksa. Lihtsalt ei olnud enam võtta seda varu kusagilt. Aga endalegi ülaltuseks säilitasin enam-vähem oma senise tempo. Vanalinnas tegin mõne kõnnisammugi, raske oli. Taas pargist läbi, Toompuiesteed mööda üles ja Kaarli puiesteel veel natuke üles - seal hakkasid lihased krampi kiskuma ja ma taas korra kõndisin. Õnneks sai edasi finiši poole juba allamäge ja hooga ja Vabakale keerates jõudis finišijoon ootamatult vara kätte :D Aeg finišikoridori kohal näitas üllatavat 4:19.27. Sellest ei osanud ma isegi unistada, selle poole püüdlemisest rääkimata. Ja minu suur vend, kes lõpetas maratoni natuke rohkem kui tund enne mind, läks mind finišikoridori juurde ootama hoopis hiljem :D
Mari ootas mind taas finišis - teate, see on kuldaväärt, kui sul on üks selline sõber - ja siis me istusime, kusagil Müürivahe tänaval müüri peal. Sõime Snickersit, ajasime natuke juttu, komberdasime maratoniala poole, kohtasime tuttavaid.
Õnneks ei olnud mul vaja samal päeval Tartusse sõita, ma sain oma poisikrantsidega Tapal peatuda, kuumas saunas käia ja puhata. Järgmine päev oli muidugi valus ;) Ülejärgmine ka. Aga naljakal moel ei võtnud see kogemus mul jooksuisu sugusi ära. Ega maratoniisu. Jah, raske oli ka, ma suisa ütleks, et ärge üritage seda jäljendada, kui te pole selleks treeninud, aga tore oli. Marju ennustas, et maratonil läheb ühel hetkel ikka igavaks. Vat minul igav ei olnud mitte kordagi, ja selles pole "süüdi" mitte niivõrd bändid ja diskorid raja ääres, kui see rada ja linn ise - ikkagi peaaegu nagu laulupeorongkäik ;)

Järgmiste huvitavate startideni! Ja vahepeal näeb siin ikka rohkem kudumist ;)