Jooksuhooaeg on ümber saanud

Ja just nii ongi. Nüüd siis on otsas ka selle aasta hooaja teine pool. Esimene lõppes ju juba jaanipäeval. Juuli-augustikuusse mahtus tegelikult päris palju toredaid treeningjookse, ilusa sooja mere ääres ja mõnusas kliimas. Palju-palju ujumist ja jalutuskäike-mäkkeronimisi veel lisaks.

Aga puhkus ei kesta ju igavesti, augusti alguses olime kodus tagasi ja algas jooksuhooaja teine pool. Algas ammulubatud Järvakandi Igamehemaratoniga. Ja kohe oli selge, et treeni kuumas kliimas, palju tahad, kui Järvakandis on palav, siis on ikka kole küll. Aega võttis tohutult, õnneks ei olnud plaanis ennast pildituks joosta ja nii me siis Marikaga kulgesimegi. Esimesel ringil oli meiega Tarmo, kes ilmselgelt ei suutnud meiega koos tiksuda. Ja oma eesmärgi - poolmaratoni - täitudes jooksis Tarmo meile veel ühele ringile vastu ja ühe ringi meiega koos. Oli vägagi abiks. Soovin teilegi selliseid sõpru, nagu mul on ;)

Vahepeal 2 starti Linnasprindi ööetappidel. Ööteadet nautisin ikka sajaga, mis siis, et ma suudan öises dendropargis korraks ära eksida. Ikka oli tore.

Tallinna maratonipühapäeval olin poolmaratoni stardis. Plaan oli, aga eks läks nagu ikka - jumal juhib. Taas, pildituks joosta ei tahtnud, ja oli täitsapäris raske ka. 

Trennikaaslane Erkki oli fotokaga täitsa õiges kohas ja hõikas, muidu oleks vist lonkima jäänudki. Aeg jäi PBle alla, aga oli viisakas. Sellega pidi hooaeg lõppema, aga ka siin asus jumal juhtima. Ja hooaeg kestis veel jupikese.

Tartus üks sutsakas õppeasutuste teatejooksu tiimis. Auväärne viimane koht, aga tiim jooksis ägedalt. 

Tapa valla rahvajooks. Natuke üle 7 kilomeetri maastikul. Oli raske mis kole, vanusegrupis 4. (ja vist viimane ;)) koht, aga tempo oli täitsa ok. 

Siis Linnasprindi viimane päevane etapp. Jooksukas, lihtne ei olnud, aga oli täitsa tore. Aga uuel hooajal uut moodi, arvan ma. Ja tänan Hellet, kes on mind päris mitu hooaega välja kannatanud. 

Tartu linnamaraton. Stardis ma ei olnud. Ahh, luiskan, olin ju küll, lastejooksudel :) Medal ilus, lastel siis, üritus ise ei kannata kriitikat, paraku. Ja siis leekisin rajale, veepudel käes ja 2 geeli taskus. Jooksin Marikale vastu, teel ergutasin joooksjaid. Ihaste poole suunduval kergliiklusteel sain Marika kätte, jooksime koos Atlantiseni, püüdsin aidata nii kuis oskasin - pakkusin juua, viskasin tühja geeliapki ära, julgustasin ja ergutasin nagu tüütu eesel Shreki multikas. Mari läks edasi, mina lõikasin ja lippasin Supilinna. Tuttavamatega jooksin natuke kaasa, võõrastele plaksutasin, nagu ikka - karismaatiline eestlane ikkagi. Supikast koos Marikaga tagasi, Losi tänavast üles, tiir Toomemäel, Marika suundus ühele, mina teisele poole Toomelt alla. Lõpuspurt finišikoridoris ja tehtud see oligi :D

Ja siis justkui polnudki enam midagi muud. Ujumas käisin lastega. Tore on. ja siis tuli mõte, et "kui äkki prooviks õige natukene joosta". Niisama, enda jaoks, trenniks, aja ja pulsita, lihtsalt kulgeda. Ja kas teate - õudselt tore on.

Uus hooaeg ootab kandvat teemat, põhieesmärk on juba olemas! Jooksmiseni!