Mustrimaailma jõuluvahetus - päkapikud kohal

Mustrimaailma foorumis pandi paar kuud tagasi käima jõuluvahetus - ei, jõule ei vahetata millegi vastu välja, vaid jõulude paiku vahetavad foorumlased jõulupakke, isetehtuid, ja ikka need, kes selleks ise soovi on avaldanud. Paistab, et mina olen esimene, kes paki kätte sai, ja siinkohal on paslik usinat päkapikku paljusõnaliselt kiita. See on lihtsalt imeline!
Pakis oli isetehtud karp, imekaunilt kaunistatud, ja kott, isetehtud-ehitud (no nagu loodud heegelnõelte ja lühemate varraste või muu käsitöölasliku kribu-krabu jaoks. Kott peitis endas pärlitega ehitud randmesoojendajaid - anneli69, pole muret, sobisid ülihästi ;) ja maasikalõhnalist küünalt. Pakis oli veel hiigelsuur Mesikäpa šokolaad - huvitav, mitmele trennitunnile või jooksukilomeetrile see vastab? :D Ahjaa, tordiks kirsil oli isetehtud jõulukaart - imeilus nagu kõik muugi. (Päris ausalt, see kõik pani mind ennast ikka päris põhukotina tundma, mõistma, kui vähe on seda, mida mina oskan). Aitäh Sulle, Anneli!

Jõulukuulid Mustrimaailmas

 Mustrimaailm algatas jõulukuulide kudumise. Panin ennastki kirja ja nokitsesin mõned valmmis. Seadsin endale kohe eesmärgiks rahvuslikud kindakirjad ja traditsioonilised "jõuluvärvid". Vältimaks mustrite ja värvide kakofooniat ning kujutlusvõime amokijooksu.

Mütse ja muid pisimudinaid

 Mõlemad mütsid on taas kingituseks. Esimene jälle kord Laurale, kõrvadega, kuigi mina ei usu, et ta sellest paremini kuulma hakkaks. Müts ise on heegeldatud taganttõstega sammastega ja kõrvad kinnissilmustest poolringid. No peaasi, et laps rahul on. Nina ja vurrud - no need kohe sobisid siia juurde :D

Teine müts pärineb DROPS Baby mustriraamatust nr 20 ja läheb ilmselt jõuluvana kongikotti ühe pisikese tüdruku jaoks.
Lõngaks Lõngamaania oktoobrikuu lõng DROPS Delight, ei kulunud seda tokkigi, vardad 2,5. Ja natuke pentsik pusimine oli selle mütsi kudumine küll.

 

Nende roosidega tuunisin natuke ühte täitsa toredat, aga natuke igavat toppi. Minu meelest tuli vahvalt välja. Üldpilt ei tulnud aga mitte. Ma alles teietan oma uut telefoni ja sellest tulenevalt näitab tema mulle, mida kõike ta tegelikult oskab, aegamisi ja näputäite kaupa.

 Ja last but not least, juhtusin oma pisikese panuse andma ja Mustrimaailmaski välja kuulutatud heategevuskampaaniasse, mille käigus õmmeldi ühele lasteaiale mõned nukud ja valmistatid nukuriideid. No õmmelda ma ju ei oska, seega tuli kududa-heegeldada. Vasakul kaks mütsi, samas tehnikas tehtud nagu Laura mütski, ja miniatuurne Haapsalu rätt, muster uuest raamatust. Paremal on 3 seelikut, üks eelmise hooaja lemmik Lanesplitter, siis suvine lühendatud ridadega seelik ja üks mohäärist pitsmustriga seelik. Loodetavasti rõõmustavad nende üle nii nukud kui lapsed :D

Veel kaks satsisalli ja spordisoge

 Müts sündis tarvidusest. Jooksutrennid õues, poolteist tundi ja kauemgi veel, aga õues on juba jahe. Mõtlesin, et lustaka tutiga müts oleks tore. Oligi. Esimese trennini. Õues oli niiske, pingutus ka, ja minu toredast mütsist oli esimese trenni lõpuks järel lörts kudum. Kellel on mõtteid mütsi esmaabiks, andke aga julgelt teada, ära visata teist ju ei raatsi.
Lõngaks Regia 6-ply sokilõng, vardad 3mm, idee taas sügisesest Käsitööst, variatsioonidega.

Satsisallid taas kingituseks, kilpkonnasall Ondasest, teine Trianast.

Haapsalu sall, Airile

 Saigi valmis see minu mitte-eriti-kaua-tehtud kaunikene. Paistab, et minu tempoks ongi üks Haapsalu sall aastas, või kes teab, uue rätiraamatuga - mida minul veel pole - tõuseb ehk ka tempo. Aga praegu on küll viimase kolme aastaga saanud valmis kolm salli, kõik kingituseks.

Seekordne sall läheb Airile, minule jääb sellest vana õpetussõna - never say never. Ma olin ikka andnud oma salliraamatut huvilistele vaadata-mustrit valida sõnadega, et ärgu keegi endale seda va Kroonprintsi mustrit valigu, et seda koon ma vaid korra, endale. No kes hoolega uurib, siis on ju selge, et see sall sai endasse just selle Kroonprintsi. Airi lihtsalt on nii kohutavalt armas ja kena inimene, ja kui tema ikka seda nii väga tahtis, no mis seal ikka. Ja tegemise käigus sain kogemuse võrra targemaks. Tuli nimelt välja, et ma tahtsin seda mustrit (korra) kududa, aga mitte omada või kanda. Südamerahuga kingin selle Airile sünnipäevaks ja jään ootama seda uut, "oma salli mustrit"

Loomulikult oli kohe vaja hädasti pilti teha, ise äsja lõpetanud üle pooleteisetunnise jooksutrenni, mis tahtis hinge seest võtta, aga ei, ikka pildile ;) Loodusliku valgusega oli selleks ajaks ka juba, noh, kitsas. Aga siin ta on. Servas on sama raamatu kolmas äärepits - seal lihtsalt oli rohkem nuppe kui teistes.
Lõngaks sai DROPS Lace, kulus seda silma järgi hinnates kuskil poolteist tokki, sall on kootus vardaga 3 - ootan pikisilmi KnitPro sallivardaid, pits numbri jagu jämedamate varrastega.
Ahh, mulle endiselt meeldib pitsi kududa! :D

Veel üks kampsun, Haapsalu sallile lisaks

Seekordne kampsun, üllatus-üllatus, ei olegi Drops design. On hoopis sellesügisesest Käsitööajakirjast. Paraku ei raatsinud originaallõnga osta, ostsin hoopis Liannist Lana Gatto Super Alpacat, veinipunast ja teksasinist. Sinist kulus u 100 grammi, punast 250.

Mind paelus selle kampsi juures kolmnurkne kaelus ja teise värviga kootud lai kaelusekant, alläär ning varrukaotsad. Kudumine ise muidugi taas intellektuaalset väljakutset ei esitanud - noh, see polnud ka eesmärgiks. Kuigi, sellist uuesti enam ei kooks ka, ajakiri pakkus ainult kirjeldusi, ei mingeid mõõte ega lõikeid. See eeldab koetiheduse ja mõõtude absoluutset sobimist. Paraku ei pruugi me kõik, kes me näiteks M suurust kanname, siis päris ühesuurused olla.

PS. Tegelikult on nüüd see kurikuulus Haapsalu sall ka valmis ja ootab vaid pildile pääsu :D

Hädaabikampsun Eskimost

Kudusin Eskimost kampsuni, ikka DROPS, originaal näeb välja selline. Aga tegelikult on selle kampsuni saamiselugu ja saatus hoopis pikem kui lihtsalt "tahtsin veel üht kampsi. Tegelikult tahtsin hoopis pontšot, sellist, kahekordsest Eskimost, isa tegi mulle isegi 2cm-se läbimõõduga vardad, et seda kududa. Piilupilti näitasin paar postitust tagasi. Aga... just siis saabus see va selle-suve-kotermann ja asjast ikka asja ei saanudki, Kudusin ja harutasin ja kudusin ja harutasin taas ja tüütuks muutus. Viimaks tundus, et valmiskudum ei oleks mitte pontšo, vaid telk, ja no telki seljas kanda eiolnud mul mingit isu. Pooleli see ettevõtmine jääbki.

Aga jõude seisvat lõnga, mida on kilojagu, ei suutnud ma ka välja kannatada, no kohe närib, kui kusagil on kasutuseta lõnga. Pealegi hakkasin ma kuduma Haapsalu salli, Kroonprintsi mustrit, ja seda juba väikelaste kõrvalt ei koo. Seega oli vaja ka kudumit, mida nokitseda laste- või telekavaatamise kõrvalt. Ja selleks sobis see Eskimo just täpselt. Pealegi tundus ta huvitav, krae ja vööaasade ja vööga. Taas, tulemusega olen ise rahul praeguste jahedate oktoobriilmadega on just paras kanda, mõnusalt soe.
Kasutasin varrast nr 8, Eskimo ise on nr 53 ja kulus teda umbes 800 grammi.
PS. Ja enam ei lähe kaua, kui saan teile esitleda ka mainit' Haapsalu salli ;)

Laurale tehtud kamps

Kogu pikk jutt sai eelmisse postitusse kirja, nüüd tegi Laura endast - või noh, kestahes tegi Laurast, pildi ka, kus kamps tüdrukul seljas on.
Kududa oli seda mõnus ja tulemusega oleme rahul, nii mina kui Laura. Ja mis siis veel võiks tähtsam ollagi.

Kaks kampsunit

 Kahe septembris kootud kampsuniga oli hoopis huvitavam kui sallidega. Alustuseks see, punasekirju Taanielile. Idee pärineb septembrikuu ajakirjast Pere ja Kodu, aga sealne kamps oli tumesinine, pruunide kantidega. Mina arvan, et poisid jõuavad kasvades tumesiniseid ja pruune kanda küll ja veel, seega sai minu kamps punasekirju, päikesekollaste kantidega. Lõngaks Drops Big Fabel 672, kulus seda natuke alla 400 grammi, kandilõng on Erica, kunagi mütsideks ostetud ja kandiks kahekordselt kootud lõng, vardad nr 5.

Nagu öeldud, idee ajakirjast kohandatud, sest nii, nagu ta seal kirjas oli, muster lihtsalt ei hakanud jooksma - oli see siis ikka see va kotermann või miski pisike trükiveakurat, aga mina sellest jagu ei saanud, ja tore ongi, kombineerisin ise. Esiosal on viklit ja palmikut ja natuke nuppe, selja peal jooksevad palmikud, varruka keskel ka palmik ja juhuslikul kaugusel üksik pahempidine rida parempidise sees. Aga kampsunit ennast ei tahtnud Taaniel mitte sugugi. Küll ma küsisin ja meelitasin, et kas tahad seda kampsi, poiss raius nagu rauda: ei, ei taha, tee Stenile. :D No nuta või naera, mina tahtsin seda just talle teha, sest Stenile jääb see ju varsti nagunii. See on natuke nagu Väikevenna mure, et kas ta peab suureks saades ka Bosse vana naisega abielluma :D Ja siis korraga, kui mul kaelusekant valmis oli, ilus ja kollane ja ma seda Taanielile selga proovisin, et kas on paras ja kas istub ilusti, siis äkki teatas poiss, et tema tahab seda kampsunit ikka küll, ja oligi sellega mure murtud.
Ahjaa, ka müts Taanieli peas on minu kootud, eelmiseks kevadeks.

Ja see siin on Laura sünnipäevakampsun. Sellepärast ongi kamps vaibal maas ja mitte Laura seljas, et sünnipäev ise on alles olemata ja kingitus kätte andmata. Originaal on selline, mina vahetasin lõnga DROPS Nepali vastu välja, peaasjalikult just selle kuningliku sinise tooni (nr 6790) tõttu - no Laura just sinist põhitooni tahtis, oranžikirju (nr 2920) tekkis siia juurde juba kuidagi iseenesest ja kuduses oli selge, et ülemine siksak peab olema valge, et oleks natuke särtsu ka. tegelikult oleks Laura tahtnud oranži asemel kollast, aga sel ajal Nepal kollast ei pakkunud, nüüd avastasin kadedusega, et Nepali värvikaardile tuleb ka vapustavalt vaimustav päikesekollane lõng. Aga no küll me Lauraga sellele ka kasutuse leiame.
Kamps ise on kootud ühes tükis, nagu islandi kampsid ikka. Ja oi kuidas mulle ikka veel meeldib islandi kampse kududa, Nepali lõng oli siia juurde lihtsalt boonuseks, nii pehme ja sile ja mõnus vardal, ilmselt ka kanda on soe ja hea.
Tehnilised andmed ka, lõngakulu sinisel natuke üle 400 gr, oranži kulus alla 100 gr, valget vaid üks näpuotsatäis, vardad nr 5.

PS. Ja küll on hea, et on Laura, muidu ma ei kooks pooltki nii palju vist. ;) Noh, ja tegelikult, kui igaühel oleks  üks selline Laura, siis te mõistaks, kui palju vahvam saab elu olla.

Kaks satsisalli

 Mõista-mõista, mida Laura teeb? Õige, pildistab minu satsisalli, peeglist ja salli on ta endale turbanina ümber pea mähkinud. Aga sall on aus, lõngaks Katia Triana, värvid tumepruunist kuldseni ja salliaugud on vahvalt suured. ma lihtsalt tahtsin ka Trianat kududa :)

Teisel pildil poseerib Taaniel, või siis küll Yoda :D, Katia Ondasest kootud salliga, see läheb kingituseks Laura vanaemale, kes andis mulle palutud ühe asemel viis kallataime. Iseasi, kas minu käes need kallad ka õitsema peaksid hakkama ;)
Ja nüüd on satsisallidest mõneks ajaks jälle isu otsas.