Treenimisega alustasin võimatult vara, juba detsembri viimastel päevadel. Eesmärgiks maraton Pariisis. Siinkohal on paslik tervitada Kaidot, kes selle Pariisi-kärbse meile pähe pinisema pani. Ja Kaidot, kes meid treenima hakkas. Ja Liisi, kes meid kantseldas. Ja Annet-Jaanust.Maraton aprilli alguses ebaõnnestus kuninglikult, lihtsalt. Vahel kohe ei õnnestu ja kõik, mis vussi minna saab, seda ka teeb. Aga terve selle Pariisi kesklinnas tehtud jalutuskäigu ajal saatis mind mõte, et küll treenimine oli tore ja nauditav ja vahva. Endale kaotamine ei olnud üldse kurb.
Pariisi medal on suur ja ilus ja kogemusena ei maksa suurmaratoni kindlasti alahinnata.
Üks pilt minu telefonist, teise tegi Anne oma rõdul.
Tartus väikesed sutsakad, Sinilillejooks 3,2 km. Püüdsin aega alla 15 minuti, tuli punktipealt 15. Tore ju.
Tartu kevadjooks, see 10 km. Jooksime Marikaga koos, eesmärk Kaido pandud alla 50 minuti. Olud olid raskepoolsed, palav ja tuul, aeg tuli 17 sekundit aeglasem. Taas, pettunud ei ole, sest rajale ei jäänud midagi. Ja mis need numbrid üldse loevadki, eksju.
Kevade tähtüritus, Otepää jooksutuur, juuni alguses. Teate küll, see Raskelt ilus tuur :) Algus oli üllatav, nimelt selgus, et ProRunneri naistest olime Marikaga kahekesi, tiimi moodustamiseks oli vaja 3 jooksjat. Eelmise aasta esikoht tahtis ju kaitsmist. Kristi, tubli tüdruk, leidis kiirelt kiire Egle, kes oli nõus PR-na jooksma.
1. päev Tehvandil, täiesti tappev, palav, raske. Osalesin sel tuuril 3. korda ja ma olen üsna kindel, et esimese etapi lõpus olen ma nüüdseks 3 korda lubanud: ei iialgi enam :) Noh, üsna ruttu läheb see tunne mööda. Aga tõesti, esimese päeva motiiv võikski olla: Ainult hulludele.
2. päev Pühajärve ümbruses. Selle etapi jooksime Marikaga algusest pea lõpuni koos. Alles Mäe tänava tõusul läks Marika eest ära. See etapp oli eelmise aastaga võrreldes üllatavalt mõnus.
3. päev Kekkose rajal. Nojah, võtaks õige vabalt, eks. Suurem osa tõuse laheda kõnniga, nagu ikka, laskumised seevastu mõnusalt. Väga raske ei olnud taas. Ja juba enne viimast etappi oli PR naiskond konkurentidest ees poole tunniga, stressi ei mingit, eksolegi.
TP-d on Otepääl alati mõnusad, finišimeeleolu samuti, sel korral üllatas veel väga vahva fotograaf, kes lisaks pildistamisele ei pidanud paljuks ka jooksjaid ergutada. No oligi, Raskelt ilus ja raskelt tore ja raskelt raske.
Ja Laulasmaa Ultra. Nädalavahetusel enne jaani. Reglement lubab liikuda 32 tundi või 211 kilomeetrit, sõltuvalt sellest, kumb enne otsa saab. Ringitatakse ikka 21,1 km rajal Meremõisast Türisalu pangale ja alla, tagasi ja teisele poole Helikülla ja Meremõisa tagasi. Kosmosemuttide ja Liblikate liit naiskonnana kirjas ja nii ta lahti läks.
1. ring. Vihma hakkas sadama täpselt kl 10.03. Ja etteruttavalt - jäigi sadama, kas udukat või padukat. Peaaegu et lakkamatult. Aga tore oli. Esimene ring oli puhtalt meeldetuletamise ja muljetamise ring.Sest suur osa seltskonda oli kas nime- või vähemalt nägupidi tuttav, ikka nagu suguvõsakokkutulek. Pluss TP-d, mis Laulasmaal on ekstraklass. Lemmik-Türisalu TPs tervitati meid lausa rõõmuhõisetega. Algus oli rahulik, tõusud ikka kohe kõndides, ja rada oli vesine-mudane ka kohe algusest peale. Muide, seda suurt puud, mis eelmisel aastal risti rajal oli, enam ei ole. Võsa on ka vähem, aga truubi kohal on rada kitsapoolne. Puust trepid on sama libedad nagu ikka ja logisevad veel rohkem. Aga üle oja on ehitatud sillake. Rajal oli tore fotograaf, seesama, kes meie esimeselgi aastal, viskas mõnusat nalja. 21,1 km.
2. ringi eel vahetasime märjad särgid kuivade vastu. Nojah, mõtet suurt ei olnud, aga siiski. Ja rajale tagasi. Naljakal moel oli 2. ring vist kõige raskem. Natuke hakkas põlvedele ja lihas kippus kangeks jääma. Aga me jooksime seal, kus joosta kannatas, jooksime palju ja täitsa tempokalt. 42,2 km.
3. ringile suundusime pikema jokutamiseta, polnud põhjustki passima jääda. Kõik klappis lihtsalt. Nüüd oli rajal ka Hannes, täiesti ootamatutes kohtades, tegi pilte, üks parem kui teine.
Vääna-Jõesuu punktis kallas ilus tüdruk - nokatsil kiri: Sport teeb ilusaks (ausalt, väga ilus tüdruk oli) - topsi natuke õlut. Sealt edasi oli igal ringil mingi lihaselõõgastaja, tohutult aitas, igatahes.
Jooksupausid venisid ehk veidi pikemaks, aga tõesti üksnes veidi.
Vahepeal hakkas vihm väsitama, ei olnud teisest enam rõõmu ega miskit, aga isegi see tunne läks üle. Vähemasti oli vihm sel mändidealusel liivasel osal liiva kenasti kinni ja kõvaks peksnud. Niigi palju abiks. Õudselt hea oli joosta, kerge. Jätkuvalt. Mingil hetkel jõudis TomU meile järgi, aga asfaldil läksime taas eest ära. Tom hõikas, et tugevad olete. Aga kiiremini oli lihtsam joosta kui aeglaselt kulgeda.63,3 km.
4. ring lihtsalt algas. Õhtu oli käes, aga et Meremõisa süüa polnud veel toodud, läksime liikvele. Õhtust sõime hoopis Türisalus. Teenindus superluks, nagu ikka. Telgi alt välja minna ei tahtnud, tuul oli tõusnud ja vihma valas ikka korralikult. Aga valikut väga ka ei olnud. Meil oli Marikaga kokkulepe, et kui metsas hakkavad puud murduma, - ma mõttes lisasin juurde: ja merel laevad uppuma - siis on aeg rajalt ära minna. Vääna-Jõesuu punktis ilus tüdruk andis meile teki õlgadele. Kuniks me laua ääres seisime ja mõtlesime, mida juua või süüa. Ühel hetkel oli valikuks soola sisse kastetud viinamari. Peab meeldima :) Laskumised ja tõusud hakkasid keeruliseks muutuma, libe oli, porime ja märg. Heliküla punktis rääkis üks teine ilus tüdruk anekdooti, või noh, midagi sellelaadset. Me ei jõudnud kingad ostnud naise loo puänti ära oodata, mõtlesin, et järgmisel ringil küsin. See ring lõppes jooksutempoga 6:25/km, päriselt ka, noh, siis kui me jooksime, mitte keskmisega :P. 84,4 km.
5. ringi eel vahetasime taas riideid-sokke. Mina panin kuivade sokkide peale jalga tagasi oma NB tossud, läbimärjad, aga tunne oli selline, et tossuvahetus ei ole õige. Ja tunne ei petnud. Muide, kui eelmisel aastal olime sel ajal juba kodus tagasi - villide pärast, siis sel aastal ei ole sel teemal midagi öelda. Jalad pidasid imeliselt vastu. Sõime Meremõisas tatraputru, ajasime juttu ja mõtlesime, mis edasi. Südaöö hakkas lähenema, rajalt tuldi jutuga, et rajad lähevad järjest hullemaks ja me kaalusime tõsiselt, et teeme pausi ja ootame vihmapausi. Samas, magada ei olnud meil ju plaanis. Enesetunde järgi polnud ka põhjust. Hulk aega istusime, lõplikku otsust justkui ei paistnud. Siis näis, et vihm annab järele ja tehtud-mõeldud. Teele! Marga laenas meile pealampi, selle võtsime nüüd kaasa. Jooksime seal, kus kannatas, libeduse ja pori mõttes. Mujal kõndisime tempokalt. Ikka päris tempokalt. Türisalu TPst laenasime kaasa teise pealambi, sest oli arvata, et ees ootavad laskumised ja tõusud on päris karmid. Olidki. Samas olid raja serva pandud küünlad - kujutage ette, torm, paduvihm, mudane ja noh, mitte kõige ägedam, ja siis lähed küünaldega ääristatud rajal :) Imeline!
Lambi lubas Hannes meile kaasa, sõnadega: siis te peate siia tagasi tulema. Me muidugi suure suuga lubasime ka. Ja tegelikult oli see ka kindel plaan. Keila-Joal meid juba oodati, et "18 ja 19" ei ole veel tulnud - päriselt ka, just nii asjad seal käivadki, inimesed päriselt ka hoiavad sul silma peal. Punktis saime ka teada, et kaalutakse võistluse lõpetamist. Ja nii läkski. Meremõisast edasi me enam ei pääsenud. Isegi Heliküla "motivatsiooniringile" Pille meid enam ei lubanud - ja ma ei saanudki teada, mis juhtus kingad ostnud naisega. Põhjusel, et ilm ei parane ja rajad on osalejatele ohtlikud. Ma üldse ei vaidle korraldajate otsusele vastu. Kuigi ma tean, et meie oleksime lõpetanud 5. ringi ja siirdunud 6-ndale. u 101 km.
Pettumus oli muidugi suur. Ilma igasuguse valehäbita olid need mu elu kõige lihtsamad 100 kilti. Ma tahtsin veel joosta, mitte lihtsalt kulgeda, vaid joosta. Kõik, no kõik klappis imeliselt; okei, ilm välja arvatud. Nii et järgmisel aastal Laulasmaal näeme.
 |
| Näete, sillake üle oja. |
 |
| Täiesti ootamatutes kohtades oskas Hannes oodata ja üllatada :) (kõik pildid Hannese tehtud) |
PPS. Ja ma ei teagi, kuidas läks Kosmosemuttide ja Liblikate Liidul ;)
PPPS. Et miks vale algus? Sest seekord Ultrale minnes läks kõik valesti, juba teel hakkas meenuma, mis kõik maha jäi, aga oleks pidanud kaasas olema.
