Rebane sai kleidiks ja kleidisse. Originaalrebane on
sellises kampsunis. Mulle õudselt meeldis, aga mingil põhjusel ei näinud ma seda kampsi enda seljas. Muud lahendust ju polnudkui kui et kleit. Mitte nii sädelevsinine, vaid pigem öösinine. Muidu on kõik peaaegu nagu originaalil, lõng on sama kui originaalil: Bergere de France Berlaine, varras 3mm. Kudusin oma 2 kuud, see ilmselgelt näitab, et fookus on sootuks mujal. Aga vähemasti leevendas see kudusurutist. Selline sai:
Loomulikult kudusin ma ka selle kleidi ühes tükis. Mis tähendas seda, et rebase teostamiseks tuli oodata inspiratsiooni, ja tulemata see ei jäänud. Rebane võttis tasku kuju - nii sai seda kududa sipsti ja edasi-tagasi, ja siis taas ringselt, õmblusteta ja ühes tükis. Ülemise osa vöökohast alates tegin valmis, ja siis korjasid silmused taas vardale ja kudusil ülevalt alla ka seelikuosa. Kuni minu lemmik-punasel kleidil kukkus pitsmustris seelikuosa nii hästi välja, siis otsisin ka sellele kleidile seelikusse pitsmustri - Haapsalu salli raamatust leidsin. Pitsmuster jõusid ka varrukaotstesse, ja varrukad kudusin ülevalt alla.
Ega ma kuduma hakates tegumoodi väga ei süvenenud, tuleb tunnistada. Nii et õlgadeni jõudes oli üllatusi omajagu. Esiteks muidugi see sadulõlg - seda ei olnud ma varem teinud, aga minu meelest kukkus täitsa hästi välja. Ja siis see kaelusejoon, esiti tekitas võõristust, et kuidas siis nii, aga see on ju täpselt rebasepea kujuga. Kuidagi eriti lahe on. Kolmnurkne kaelus ja kolmveerandvarrukad meeldivad mulle ka endiselt. Rebasega kaelaehe on veel ekstra ja lisaks. Umbes nagu ööpäeva kahekümne viies tund ühe poisi ilvese jaoks - see on tal kõige muu kõrvalt ja ainult enda jaoks...
