Preeriaseelik, vol2, selle aasta päris esimene töö

 Ja taas läks nii, et üks muster tahtis teist korda veel kootud saada. Esimest korda kudusin Laurale alles mõni kuu tagasi. Kirjuid lõngu jäi omajagu alles, muster ja seelik ise meeldisid väga ja nii see enamasti loogiliselt lähebki. Laura seelikuga võrreldes on siiski muutusi tehtud - olulisimaks see, et ühe mustri pikkusse venitamise asemel otsustasin sel korral pigem järgida kirjakorda, aga mustrid 2 korda läbi kududa. Kui seelik juba valmis ja seljas oli, siis sain vestlusest Marikaga ka mõtte, kuidas seda seelikut oleks saanud kududa eesti vöökirjades, mis mulle väga meeldivad. Aga seekord siin sedapidi. Ma julgen kahelda, kas ma seda kolmandat korda kuduma hakkan. Varras endiselt 2,75mm ja lõngad DROPSilt, Alpaca, BabyAlpacaSilk ja Fabel.
Originaal ei ole vahepeal muutunud, muide, ikka selline.
Ja veel, kuna mind on taas tabanud "knitter's block", siis kõik kudumõtted, -ideed ja kleidimustrid on teretulnud :)
PS. Pildistas hea kolleeg Anu, olen tõeliselt tänulik!

"Ilonapunane" kleit, valmis mõnda aega tagasi, pildid vastsed

Punane kleit, mõnes mõttes kaua tehtud kaunikene. Oma looga kohe kindlasti. Alustades sellest, et see kleit oli esialgu pikk kootud valge seelik, lambavillane. Lambaid kasvatas toona minu vanaema, keda ei ole juba enam kui 10 aastat. Aga ma mäletan seda, kuidas vanaema juures lambaid pügati, villa pesti ja kuivatati, villavahetusse viidi ja sealt lõngaga koju sõideti. Igal pool olin teismelise plikasabana ninapidi juures. Aga et siis valge seelik... mida ma vist kandin 1 korra, siis jäi seelik kappi seisma. Eelmisel kevadel otsustasin ta lõngaks tagasi muuta. Harutasin seeliku üles ja kerisin lõnga mitmesse-mitmesse pehmesse kerasse, sest selleks ajaks oli peas juba mõte lõng kerades ära värvida. Kerades värvida selleks, et saaks kirju tulemuse. Põhitooniks tahtsin punast, aga sellest, et punase juurde enam kollaseid või selgeid siniseid täppe värvimise ajal panna ei saa, tuli alles siis, kui lõng värvipotist välja tuli :) Tulemuseks oli erinevates toonides punane, ilus sellegipoolest. Siinkohal on paslik ära rääkida ka see, miks teatud ringkondades on tegemist "Ilonapunasega". Ma tahtsin seda lõnga millekski kududa juba eelmisel kevadel, ja ühes kuduklubis oli see mul kaasaski. Lõng oli niisamagi ilus vaadata, aga kuduklubis avastasime korraga, et kui seda vaadata läbi Ilona päikeseprillide, siis muutus see veel iseäranislikult säravsädelevpaeluvpunaseks - ja oligi nimi olemas. Aitäh, Ilona! 

Eks edasi oli vaja leida muster, mida kududa, ja see võttis omajagu aega. Ma alustasin vähemalt 2 erinevat projekti ja harutasin need sama rõõmsalt üles. Ei tundunud õige, ja selle olen ma maniakaalkududes küll selgeks saanud, et kui juba kudumise ajal kahtled, siis on mõistlikum midagi muud teha, sest kui ei meeldi, siis nagunii hiljem ei kanna ka. Ja see lõng ootas "oma" asja. Ja lõpuks leidis ka, Selle, Folded. 

Kudusin nii, nagu originaalkampsun oli kootud, vöökohast ülespoole, siis varrukad ja kaelus. Seejärel harutasin silmuste loomiseks kasutatud heegelketi üles, korjasin silmused vardale ja hakkasin kampsunit seelikuks kuduma. Seda piiri, kus lõng otsa sai, ei saa ju ka peita. Selles kohas oli ka dilemma, kas harutada selleks ajaks tuunikaks saanud riidetüki tagasi kampsuniks või mõelda midagi muud välja. natuke kaalumist, ja otsus valmis - midagi muud. Pole parata, minu süda kuulub kootud kleitidele-seelikutele; kampsunid peavad minu tähelepanu pälvimiseks ikka väga pingutama. Vikkelist leidsin toonilt peaaegu sama villase lõnga, Pitsiliste koekirjade raamatust leidsin suhteliselt lihtsa pitsilise lehemustri ja kleit saigi valmis. Mulle näib, et teisest lõngast pitsiline seelikuosa mõjub päris orgaaniliselt ja kleit meeldib mulle tervikuna väga. Kolmveerandvarrukast on saanud minu selle hooaja suur lemmik nagunii. 

Tehnilisest poolest ka: varras 3mm, isevärvitud lõng sai otsa viimse meetrini.

Pildid on tehtud teadagi-kus, B1+ kursuse lõpupäeval, lilled kursuslastelt, pildistas taas suurepärase silmaga hea kolleeg Andres Lumi.